Artiklid
Eesti Siseministeeriumi lapsemeelsus: paranoia ja spionomaania
Sergei Seredenko, 16.08.13 (Originaal vene keeles)
Vabariigi Siseministeeriumi asekantsleri Erkki Koorti lapsemeelsed mõtisklused, mis on riigireetmine ja mis seda ei ole, pakkusid huviainet ka Eesti ajakirjanikele, kuna vastates küsimusele, mis riigireetmine õigupoolest on, väitis riigiametnik järgmist: “Sõltub sellest, kes on kontaktis, mis põhjustel, kellega. Laias laastus on see võõrriigile Eesti julgeolekut kahjustava info andmine. Ka informatsiooni, mis ei ole riigisaladus”.
Ajakirjanike püüdlused selgitada välja, missugune informatsioon „ei ole riigisaladus“, said järgmise vastuse osalisteks: "Küsimus on selles, kes infot edastab. Kui tegemist on autoriseerimata kontaktiga, näiteks kohtub keegi, kes tööalaselt ei oleks pidanud kohtuma ja edastab ükskõik mis infot võõrriigile, siis see on kindlasti tegevus, mis ei ole aksepteeritud".
Järjekordse Venemaa spiooni tabamisest rõõmu tundva Erkki Koorti fantaasiad ei leia aga toetust Eesti karistusseadustikus, mis on küllaltki leidlikult välja mõeldud. Nii näiteks riigisaladuse avalikustamist puudutav paragrahv asub peatükis „Süüteod riigivõimu vastu“, paragrahv „Riigireetmine“ aga peatükis „Süüteod Eesti Vabariigi vastu“. Mõlemad Karistusseadustiku paragrahvid sisaldavad vastutust riigisaladuse avalikustamise eest, kuid esimene paragrahv laieneb riigisaladustele juurdepääsu omavatele riigiametnikele, teine paragrahv aga laieneb kõigile Eesti Vabariigi kodanikele. Seepärast on Eesti ajakirjanike mure täiesti mõistetav, rääkimata juba Eestis töötavate Venemaa ajakirjanike omast. Seadus kõneleb, et vastutus riigisaladuse avalikustamise eest saabub riigisaladuseks tunnistatud teabe või salastatud välisteabe“ avalikustamise eest, Erkki Koort aga väidab, et riigireetmine on „laias laastus võõrriigile Eesti julgeolekut kahjustava informatsiooni andmine. Ka informatsiooni, mis ei ole riigisaladus”.
Seejärel kaardistab Erkki Koort rõõmsalt teemad, millised peaksid vene luurele huvi pakkuma: "Sisepoliitika tervikuna on olnud alati see, mis neid huvitab. Sealhulgas, kes on otsustavad persoonid ja mis on inimeste omavahelised suhted. Samuti Eesti õiguskaitse ja julgeolekuorganisatsioonid, majanduselu, euro mõju, energeetika. Nendes valdkondades on palju olulist informatsiooni, mille puhul ei ole tegemist riigisaladusega". Pärast sellist avaldust võib öelda, et riskigrupis on lisaks ajakirjanikele ka politoloogid, majandusteadlased, rahanduse spetsialistid ning energeetikud.
Erkki Koort tutvustas ajakirjanikele huvitavaid üksikasju riigieelarve mastaapidest, mainides sealhulgas, et kontroll eriteenistuste töötajate üle on väga tugev, kuid kontrolli tulemusi ei tohi avaldada. Kui palju inimesi eriteenistustes töötab ei tohi samuti avaldada, kuna ka siin on tegu riigisaladusega. Tuletan siinkohal meelde, et eestlased salastasid kogu „pronksööd“ puudutava dokumentatsiooni. Siseministeeriumi asekantsleri sõnul on piir vestluses millegi kogemata mainimise ja riikliku tähtsusega info tahtmatul edastamisel väga õrn. Samas väidab Koort, et ta ei soovi „paranoiat külvata“. Kuid „paranoia“ on väga õrn termin iseloomustamaks seda, mida Koort ja temasugused äbarikud külvavad kaaskodanike ajudesse.
Aleksei Dresseni paljastamise juhtumi ajal tuletas süütuse presumptsiooni põhimõtteid meelde üksnes Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk, Vladimir Veitmani juhtumi puhul aga ajakirjanik Margarita Kornõševa. Ja kõik.. See aga tähendab, et kõik ülejäänud tituleerivad Vladimir Veitmanni „reeturiks“. Veelgi enam – Erkki Koort lausu Vladimir Veitmanni kohta järgmist: „Küll aga olin üllatunud kuuldes, et ta on Eesti riiki reetnud. Ta oli KGB töötaja, kelle Eesti riik sisuliselt rehabiliteeris. Andis armu, võttis oma teenistusse. Et see inimene riiki uuesti reetis, on eriti tülgastav“.
Andis armu ja rehabiliteeris? Arvatavasti käib siin jutt mingist eriti salastatud kohtuistungist, kuna Eesti meedia pole mingeid kohtuistungeid Eesti tšekistide üle ning nende edasisi armuandmisi kajastanud. Ja ma tean mispärast. Aga seepärast, et neid pole olnud. Millisest armuandmisest ja rehabiliteerimisest siis Koort räägib?
Ausalt öeldes, mul on väga hea meel selle üle, et Eesti eriteenistuste töötajad avasid oma suud pärast Venemaa spiooni Vladimir Veitmanni tabamist. Soov uhkeldada on loomulik. Kuid samas ilmutasid Eesti eriteenistuste töötajad maailmale enda õigusteadvuse taset, mida otse kindlasti peaks varjama riigisaladuse loori taha. Maailm peaks hakkama värisema sellisest võhiklikkusest ning sülitamisest iseenda seadustele.