Artiklid
Arvestada vajadustega ning tagada võimalused
Andrei Lobov , 15.03.2012 (Originaal vene keeles)
Viimased kaks nädalat olid rikkad paljude sündmuste poolest. Ühelt poolt kaebasid Tallinna ja Narva linnavõimud kohtusse suure hilinemisega vastuvõetud Vabariigi Valitsuse otsused õppekeele valiku vabaduse kohta. Teiselt poolt aga leidsid aset mitmed Riigikogu, Tallinna Linnavolikogu ja Haridus-ja Teadusministeeriumi ametnike ametlikud sõnavõtud.
Nii näiteks seostas Riigikogu reformierakondlasest saadik Valdo Randpere konkurentsivõimet eestikeelse õppetööga. Kuidas härra Randpere seda tegi? Vägagi lihtsalt. Härra Randpere sõnul jäävad need noored, kes ei soovi eestikeelset õpet, konkurentsivõimetuteks. Mingeid selgitusi „konkurentsivõime“ kohta aga ei järgnenud. Asendades mõisted „eesti keele õpe“ ja „õpe eesti keeles“ ning sobitades nimetatud mõistete juurde ka „vene noorsoo huvid“, tuli härra Randpere välja palja populismiga.
Valdo Randpere esinemisega sarnases võtmes astusid üles (ei tea juba kui mitmendat korda) ka Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis ning sama ministeeriumi üldhariduse osakonna juhataja Irene Käosaar. Nendega käivad jutuajamised juba ammu.
Mõnevõrra teistsuguse seisukohaga antud küsimuses astus üles Tallinna Linnavolikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni saadik Lauri Laats. Lauri Laats leiab, et „kui laps soovib omandada vene-, saksa-, inglise- või mingit muud muukeelset haridust, siis oleks hea, kui sellist haridust sellele lapsele ka võimaldataks“. Lauri Laats peab Valdo Randpere väljaütlemisi emakeelse hariduse võimaldamise küsimustes asjatundmatuteks ning küünilisteks. Lauri Laatsi väljaütlemised ilmusid hiljti vene keeles ilmunud trükises, mis tähendab, et härra Laatsi käesolev seisukoht on tuttav üksnes venekeelsetele lugejatele.
Kuid samas kritiseerib härra Laats Tallinna linnavõime ning Tallinna aselinnapead Mihhail Kõlvartit. Härra Laatsi-poolse kriitika ajendiks (nagu ka Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike ning saadiku hr. Randpere puhul) sai Tallinna Linnavalitsuse otsus asutada era(!)lütseum, milline võimaldaks lastel omandada venekeelset gümnaasiumiharidust. Siinkohal on aga huvitav märkida, et omal ajal on mul suheldes nende samade ministeeriumi ametnikega ja vaidluste käigus Eesti haridusfoorumil jäänud korduvalt silma viited eragümnaasiumidele.
Kuid kui asi läks tegutsemiseks, algasid jälle veidrused – jälle kõlavad populistlikud väited õpilaste konkurentsivõimest. Või nagu väidab härra Laats – küsimus emakeelse õppe võmaldamise kohta vajab lahendadamist pedagoogilisest seisukohast lähtudes (mingeid sügavapõhjalisi selgitusi antud väitele aga ei järgne). Hakkame siis juba otsustama, kes lõppude lõpuks on venekeelse hariduse võimaldamise vastu?
Kriitika tuumaks (nagu seda võib tabada härra Laatsi juhtumi puhul) on asjaolu, et emakeelse hariduse võimaldamise ideed on vaja paremini arutada. Härra Laats tõi näiteks kanali TV3 eetris olnud süžeed, kus „lütseumi õppealajuhataja (üks neist lütseumidest, millede baasil kavandatakse asutada eralütseum – A.L.) selgitas ajakirjanikele, et ta ei ole tegelikult asjade käiguga üldse kursis ning et kõige selle kohta saab infot Mihhail Kõlvarti käest. Siiinkohal tuleb esiteks märkida, et - õppealajuhataja suunas ajakirjanikud koolipidaja seadusliku esindaja poole. Teiseks: härra Laats ei tea, milllises ühiskonnas ta elab ja mida on üldse väärt sellises ühiskonnas enda seisukohti järjekindlalt kaitsta.
Samas kanali TV3 eetris olnud süžees jutustatakse ka sellest, et lütseumi direktor keeeldus ajakirjanike kaamerate ette astumast ja saatis ajakirjanikega vestlema enda asetäitja. Lisaks sellele lausele, mida härra Laats korjas hoolsalt enda artikli tarvis üles, vastab lütseumi õppealajuhataja ka ajakijanike küsimusele, kas ta isiklikult toetab venekeelset õpet või mitte: „Ma ei saa öelda, kas ma olen selle poolt või vastu. Mina olen ametnik. Nii nagu otsustavad, mina hakkan täitma seda nagu ütlevad.“ Kuid nimetatud fakt ei pälvinud härra Laatsi tähelepanu. Võib-olla tasub alguses midagi ette võtta, et vene koolide töötajad ei kardaks enam avaldada enda arvamust ning alles pärast selle saavutamist viidata vene koolide töötajate arvamusele?
Selleks, et saada rohkem teada ühiskonnast, võiks algul tervitada Lauri Laatsi ettepanekut loobuda vastasseisust, seejärel aga teha härra Laatsile ettepaneku korraldada lihtne katse – härra Laats võiks esineda endapoolse seisukohaga, et „kui laps soovib omandada vene-, saksa-, inglise- või mingit muud muukeelset haridust, siis oleks hea, kui sellist haridust sellele lapsele ka võimaldataks“ eestikeelses meedias ning ta teeks seda eesti keeles, kas või kanali TV3 saates?
Täna võib aga tänada Tallinna linnavõime selle eest, et nad üritavad tegutseda mitmeid teid pidi. Ühelt poolt vaidlustavad Tallinna linnavõimud neid Vabariigi Valitsuse otsuseid, millised rikuvad noorte põhiseaduslikku õigust valida õppekeel, teiselt poolt aga üritavad Tallinna linnavõimud arvestada tallinnlaste tahet läbi eragümnaasiumide moodustamise mehhanismi. „Vene kool Eestis“ tervitab nii kõiki positiivseid algatusi selles õiglases ürituses, kui ka mistahes diskussioone antud küsimuses, seda tingimusel, kui need diskussioonid on esile kutsutud siirast huvist arvestada õpilaste vajadustega ning tagada neile võimalused.
Ma olen täiesti veendunud, et Eesti Vabariigi Põhiseadust hakatakse täitma tulevikus täies mahus ja seda „sõltumata usutunnistusest, rahvusest ning poliitilisetest veendumustest“, nagu see on ka kirjas Põhiseaduse aluseks olevas Eesti Vabariigi iseseisvusdeklaratsioonis.