Artiklid

Poliitiline orjapõlv


Yana Toom, 04.03.12 (Originaal vene keeles)

Riigikogu saadik Jana Toom (Keskerakond) kirjutab ajalehes „Stolitsa“ järgmist: „Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Kalle Küttis reageeris operatiivselt Tallinna vene munitsipaallütseumi asutamise plaanidele. Polnud möödas kolme tundigi pärast Linnavalitsuse pressikonverentsi, kui maailmale ja linnale anti teada, et kuigi seadusesätted võimaldavad kooliomanikul valida keel, milles toimub õppetöö koolis, peavad venekeelsete gümnaasiumide lõpetajad Eestist lahkuma. Selle väite põhjenduseks toodi vene noorte halb konkurentsivõime tööturul. Kõigest sellest võib rääkida väga palju, kuid ma piirdun siinkohal ainult kolme teesiga“.

Keelest ja konkurentsivõimest

Sarnaselt paljudele minu klassikaaslastele, kellede kooli lõpetamine langes nõukogude aega, ei osanud ma pärast kooli lõpetamist eesti keelt. Kuid vaatamata härraste Lukase, Aaviksoo, Küttise jt. lootustele ei ole me Eestist seniajani lahkunud. Veelgi enam – enamik meist ei koorma riiki abirahade väljamaksmise vajadusega. Omades aktiva poolel emakeeles omandatud kvaliteetset haridust, ei jää me tööturul oma konkurentsivõime poolest maha vähemalt neile põlisrahva esindajatele, kes on võimelised oinnal püsima üksnes tänu oma pealekaebustele Keeleinspektsiooni.

Praktika näitab, et eesti (ja ka mistahes teist keelt) on võimalik omandada ka pärast kooli lõpetamist, kuid samas on praktiliselt võimatu teha tagantjärele tasa teadmisi füüsikast, geograafiast või ajaloost, kui neid õppeaineid on sulle „õpetatud“ riigikeeles. Selleks, et öeldut mõista, pole vaja istuda ministri või ministeeriumi kantsleri toolis – piisab ainuüksi sellest, kui sa sõbrustad oma mõistusega.

Kui aga rääkida tööturu niinimetatud „keelenõuetest“, siis oma enamuses ei ole need nõuded dikteeritud mitte tööturu objektiivsetest vajadustest, vaid hoopis riigi poliitilisest tahtest. Ega asjata pole nii, et mitte-eestlasel on võimalik tõusta erasektoris karjääriredelil palju kõrgemale kui riigiametis, kuna erasektoris loevad eelkõige töötaja tööalased oskused, mitte aga tema keelekategooria.

Seepärast iga kord, kui ma kuulen meie valitsusliikmete suust konkurentsivõime tõstmisest pajatavaid mantraid, olen ma hämmastuses valitususe valede ulatusest. Keelenõuete kehtestamine kutsealade esindajatele on Vabariigi Valitsuse prerogatiiv ning vastavad valitsuse määrused võetakse kadestamisväärse järjekindlusega ka vastu. Kuid iga kord muutuvad keelenõuded üha rangemateks ja rangemateks. Möödunud aasta suvel võttis valitsus vastu järjekordse töötajate keelenõudeid puudutava määruse, mille sätete kohaselt on näiteks trammijuht kohustatud kirjutama eestikeelset esseed, eesti keelt aga mitteõpetav lasteaiakasvataja peab aga valdama eesti keelt paremini kui kõrgkooli õpeejõud (vastavalt В2 ja В1).

Ma ei hakka siinkohal peatuma pikemalt faktil, et Vabariigi Valitsus muutis salamahti 2008.aastal keelenõudeid Eesti Vabariigi kodakondsuse taotletajale, tõstes neid tervelt kahe astme võrra (А2-st В2-ni) kõrgemale. Ma ei ole kindel, kas nimetatud fakt on teada neile meie sotsioloogidele, kes aeg-ajalt analüüsivad meediaväljaannetes naturalisatsioonitempo aeglustumise põhjusi.

Keelest ja kõrgharidusest

Gümnaasiumide eesti õppekeelele ülemineku reformi autorite teiseks eesmärgiks on (justnagu) vene gümnaasiumide lõpetanutele võrdsete võimaluste võimaldamine kõrgkoolides õppimiseks.

Kui jätta kõrvale fakt, et venekeelse kõrghariduse likvideerimine on selle sama riigi teene, tuleb tunnistada, et meie riigis eksisteerivad vene koolid, millised annavad mõnedele eesti koolidele silmad ette selles, et neist koolidest läheb kõrgharidust omandama rohkem lõpetajaid kui eesti koolidest. Näitena võib tuua kasvõi Linnamäe Vene Lütseumi, mille 100-st lõpetanust jätkas hariduse omandamast kõrgkoolides 98 noort ja seda nii Eestis kui ka välismaal. Kui aga peatuda lähemalt välismaal, siis tegu ei ole ainuüksi Venemaaga. Linnamäe Vene Lütseumi lõpetajad jätkavad oma haridusteed ka Saksamaal, Suurbritannias jm. riikides.

Mida siis üritatakse vene kooli reformiga veel saavutada? Vene koolide eesti õppekeelele üleviimise üks ideoloogidest, Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduse osakonna juhataja Irene Käosaare sõnul soovitakse tõsta koolide õppetöö taset. Kuid mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on võimalik veelgi tõsta kasvõi sellesama Garanža (Linnamäe Vene Lütseumi direktori) õppetöö taset, kelle õpilased mitte üksnes ei soorita kolme kohustusliku lõpueksami (nagu eesti õppekeelega vene koolides) asemel tervelt kuus-seitse lõpueksamit, vaid teevad seda teistest linna koolide lõpetajatest paremini. Sellest faktist annab ühemõtteliselt mõista Riikliku Eksami-Kvalifikatsioonikeskuse statistika. Muideks – Linnamäe Vene Lütseumi lõpetajate eesti keele valdamise tase on tunduvalt kõrgem nende poolte pealinna koolide lõpetajate eesti keele valdamise tasemest, kes justkui lähevad üle eesti õppekeelele.

Kõik ülalnimetatu kinnitab praktikas, et Vabariigi Valitsuse poolt sõnastatud eesmärke on võimalik saavutada ka muude vahenditega. Valitsuse eesmärkide saavutamiseks ei tule lõhkuda olemasolevat haridusstruktuuri ega väänata ka kellegil käsi. Tuleb lihtsalt austada lastevanemate valikut, kes soovivad nende poolt tasutavate riigimaksude eest oma lastele emakeelset õpet. Need lapsevanemad ei soovi, et nende lapsed omandaksid mingisuguse segapudru „eesti ja Nizni Novgorodi keeltest“, mille tõttu üheksa kooli kümnest ei ole suutelised üle minema eesti õppekeelele.

Muuseas, terve mõistusega inimesed saavad väga hästi aru, et tegelikult käib jutt assimileerimise katsetest, kuidas aga assimileerimist teoreetiliselt põhjendatakse, on juba kümnendajärguline küsimus. Ja kedagi ei veena juba ammu kõlavad sõnad, et venekeelset põhikooli ei likvideerita – on siililegi selge, et selleks, et õppida gümnaasiumis eesti keeles, tuleb loobuda venekeelsest põhikoolist. Kui mitte täna, siis homme juba kindlasti.

Selleks, et seda ei juhtuks, vaidlustas Tallinn kohtus Vabariigi Valitsuse otsuse, millega kümnel pealinna gümnaasiumil keelati valida vene keel kooli õppekeeleks. Lisaks nimetatule, osutatakse antud kaebuses ka tervele reale rahvusvahelisele konventsioonile, milliseid Vabariigi Valitsus jämedalt rikub. Kuid see ei ole kõige olulisem.

Kelle käes on võim

Kõige olulisem on aga asjaolu, et „tutvudes“ Tallinna Linnavolikogu taotlusega, asendas Vabariigi Valitsus ühepoolselt õppekeele valiku küsimuse küsimusega valmisolekust minema üle eesti õppekeelele ning keeldus vastaspoole argumente ära kuulamast.

Meie poolt esitatud kaebuses on kirjas, et linnavõimud tegutsevad valijate mandaadi alusel ning Vabariigi Valitsuse säärane suhtumine linnavõimude taotlusse kujutab endast mitte ainult demokraatia põhimõtete, vaid ka Haldusmenetluse seadustiku sätete otsest rikkumist.

Paralleelsest kaebuse esitamisega käib Tallinnas töö vene munitsipaallütseumi asutamiseks. Lütseumi õppetöö hakkab toimuma vene keeles ja lütseumiõpe on loomulikult tasuta.

Muuseas, sellest jutustab minust paremini Tallinna aselinnapea Mihhail Kõlvart. Mina aga soovin lõpetuseks osutada lugejate tähelepanu küllaltki tähtsale asjaolule – esmakordselt alates iseseisvuse taastamisest on venekeelse kogukonna nõuded sõnastatud ja esitatud vabariigi suurima omavalitsuse tasandil. Oma õiguste kaitsel me toetume võimude toetusele ning meie käsutuses on administratiivressurss.

Mul ei ole teada, millega see vägikaikavedu lõpeb. Kuid sõltumata selle vägikaikaveo tulemustest peame me võtma juhtunust õppust ning teadvustama endale, et Eestis kuulub võim rahvale. Mitte eestlastele, vaid eesti rahvale. Kui me aga ei riski seda rõhutamast, siis on vaja tõesti emigreeruda. Ja las härra Küttis jääb siis üksi.