Artiklid

Kassist, Krimmist ja lihast


Yana Toom, 26.04.14 (Originaal vene keeles)

Eesti ühiskond võtab „Pronksöö“ seitsmendat aastapäeva vastu järjekordselt sügavalt lõhenenuna, kuigi veel pool aastat tagasi oli põhjust reserveeritud optimismiks.

Ja seda mitte sellepärast, et viidi sisse muudatused oma olemuselt diskrimineerivasse seadusandlusesse või leidid aset mingid märkimisväärsed nihked lõimumise vallas: lihtsalt inimloomus on selline, et me unustame kõike halba ning loodame alati parimat. Pärast aga leidsid aset Krimmi sündmused ning kõik muutus harjumuspäraselt halvaks.

Loosung „välismaal elavate vene kaasmaalaste kaitse“, millega eesti olesklejaid jättis hirmutamata ainult laiskvorst, tõi meie joaks kaasa järjekordse russofoobia laine ja seda kõige otsesemas tähenduses. Eestlased on hirmul ning nad on hirmul selle sõna kõige selgesõnalisemas tähenduses.

Mõned päevad tagasi ma andsin intervjuud ühele Eesti telekanalile, mille järel hetahtlikust vanapapist operaator, kellega (nagu mul tundus) on mul tugev vastastikune sümpaatia, kasutas juhust kui ajakirjanik meist eemaldus ning küsis minu käest vaikselt: „Mis sa arvad, kas sõda tuleb?“ ning ta ei uskunud ühtegi minu poolt talle vastuseks öeldud sõna.

Tegu pole üksikjuhtumiga: kõõrdpilgud, ärevad küsimused ning ebameeldivate tunnete gamma – alates otsest vihkamisest kuni aupakliku pugemiseni välja osutavad selgelt lõhele ning hirmule. Ja kui aus olla, siis ma ei näe, kuidas selles välja pääseda. Midagi püüdsid ette võtta „Memorandum-14“ autorid, kuid nende ridade kirjutamise hetkel (23.aprill, kolmapäev, kell 16.36) seisab dokumendi all 784 allkirja ja on näha, et see üritus ei läinud korda.

Ärge mõistke mind valesti – ma olen kaugel mõttest mõistma hukka mistahes “rahualgatusi”, kuid isiklikult mulle (ja nagu ma olen veendunud, ka paljudele teistele, kes nimetatud memorandumit ei allkirjastanud) ajab vastu sellise loenduse idee: “Ärge kartke! Me oleme omad ja seetõttu me pole ka ohtlikud. Me anname selle kohta isegi oma allkirjad. Kas te nüüd usute meid?”

Justkui sellest oleks vähe, et me elame ja töötame siin, maksame riigile makse ning ei riku seadust.

Eesti poolelt aga ei järgnenud sisegi selliseid samme, kui mitte mõelda „sammude“ all ettepanekuid keelustada vene kanalite edastamist või luua komison, mille ülesandeks saaks olema vene propaganda analüüs.

Vähendamata kübetki propaganda kui sellise mõjusust, sooviksin siiski ära märkida kaht fakti. Esiteks: meedia ei saa eksisteerida ilma propagandata. Teiseks: Eesti venekeelse elanikkonna „infoväli“ on meie eesti kaaskodanike infoväljast laiem – lihtsalt seetõttu, et venekeelseid kanaleid on hulga rohkem, sealhulgas ka Euroopa omasid. Arutelud stiilis „sunnime venelasi vaatama eesti telekanaleid ja kõik muutub“ tuletavad meelde klassiku sõnu, et olemus määrab kindlaks teadvuse. Püüded asendada olemust propagandaga, seejuures õige propagandaga, on juba eelnevalt määratud läbikukkumisele.

Võib hommikust õhtuni pidevalt korrata, et koolide üeminek eesti õppekeelele startis edukalt ning sama edukalt jõudis ka lõpule ning et eesti keelt valdava Vasja Ivanovi tööturul on võrdsed Ivo Tamme omadega, kuid kui Vasja omab seejuures „halli“ passi, töötu eesti keelt valdav abikaasa, et ta peres kasvab üheksandas klassis käiv poeg ning et Vasja elab koos perega „vene elanikkonna kompaktses asukohas“, siis vaevalt propagandale tehtavad kulutused ennast õigustavad.

See pole küll poliitkorrektne, kuid fakt jääb faktiks: meie eesti kaaskodanikud on „Krimmi stsenaariumi kordumise“ pärast nii hirmul mitte seepärast, et Putinil pole rohelisi mehikesi kuhugi panna, vaid asi on palju hullem: ühiskond annab endale mingil sügaval tasandil aru selle kohta, et venekeelset elanikkonda on üle kahekümne aasta nurka surutud. Nüüd aga, kui nurgas hakkas virvendama kuigi kujutletav, kuid sellest hoolimata mitte vähem hirmus viisakas vari, hakkas kõigil korraga kõhe.

Vene keeles kõlab see väga lihtsalt: küll kass juba teab, kelle lihatüki ta pihta pani.

Kuidas sellises olukorras taastada ühiskonnas kodurahu? Tegelikult pole siin midagi keerulist: tuleb muuta kodakondsuspoliitika aluseid, lihtsustada elamislubade andmise korda, teostada paindlikku keelepoliitikat, anda koolilastele võimalus omandada haridus oma emakeeles – tegu on reaalsete sammudega, milledele tuleb panna rõhku juhul, kui me oleme huvitatud reaalsest, mitte aga nõilikust lõimumisest.

Kui aga „ühel erakonnal“ pole pakkuda muud, kui hirmu õhutamist vene tankide ees, poliitiline eliit aga kisab üksteise võidu: „Te arvasite, et me vaevleme paranoia küüsis, tegelikult aga on meie tervis kõige paremas korras!“, siis ei saa selliste asjade käigu peale lähemas tulevikus eriti loota.

Seepärast ei jää meil muud üle, kui üritada ravida paranoiat koduste vahenditega – memorandumiga ning loota ees olevatele parlamendivalimistele.