Artiklid
Oleks-poleks ehk teisisõnu Maastik forever
Yana Toom, 25.11.12 (Originaal vene keeles)
Ma kaotasin KAPO-le esimese astme kohtus. Pole ka ime – targad inimesed hoiatasid mind sellise asjade käigu eest. Isiklikult minu jaoks sai kõik selgeks siis, kui üks mu sõpradest saatis mlle viite minu hagiavaldust läbivaatava kohtuniku Dagmar Maastiku poolt tehtud kohtuotsusele vene sõjaväepensionäride küsimuses. Tema kõrgeausus keeldus tunnistamast Venemaad Nõukogude Liidu õigusjärglaseks (ja seda vaatamata Venemaa Välisministeeriumi avaldusele) ainuüksi sel põhjusel, et Vene Föderatsioon pole tunnistanud Katõni kuritööd. Kirjandusklassiku suust kõlaks selle kohta järgmine iseloomustus: küll ikka esineb ikka imelikke lähenemisi...
Kuid seekord suutis Dagmar Maastik hüpata üle oma varju – kohtniku mõttelend võib visata käopessa igatüht, kellel õnnestub saada jagu kohtuotsuse neljateistkümnest leheküljest. Näiteks: „Mis põhjusel iga kool niisuguse taotluse esitas, pole tõsikindlalt kontrollitav, mistõttu kohus ei pidanud vajalikuks vene koolide direktoreid ja hoolekogude esimehi tunnistajatena üle kuulata“. Kuid kui taotluse esitamise motiive pole võimalik kindlaks teha, siis kuidas saab kohus nõustuda väitega, et koolid tegid seda sel põhjusel, et Yana Toom avaldas neile selleks survet?
Või hoopis selline pärl: „2007.a. aprillirahutuste käigus tapeti üks inimene, küll mitte lõhkeaine abil, kuid see ei tähenda, et nii ei või juhtuda järgmisel korral. Hoiatav näide on olemas 2011.a. augustist, kus üks isik tungis tulirelvi ja lõhkeainet/lõhkeseadeldisi kasutades Kaitseministeeriumi hoonesse ning ainult õnneliku juhuse tõttu ei saanud seal tema poolt laiali loobitud lõhkepakettide plahvatustes ükski inimene surma“.
Te võite muidugi küsida, kuidas puutuvad minu kaebusse õnnetu Drambjani lõhkepaketid (milliseid ta muideks kusagil laiali ei loopinud)? Vastan: vastavalt seadusele on KAPO-l õigus viia läbi menetlust asjades, kus tegelasteks ei ole mitte üksnes tõrksad aselinnapead ja rahvasaadikud, vaid ka asjades, millised on seotud tapmisega või sisenemisega riiklikku tähtsust omavatele objektidele lõhkeainete abil. Mäletamist mööda omab kohtunik Dagmar Maastiku mõttelend globaalset iseloomu ning kohtunikul pole etenduse dekoratsoioonide püstitamiseks ajast kahju. Nii saigi tapetud Drambjan õigusemõistmise kaalukeeleks. Kuidas puutub aga antud asjasse purjus punkari poolt mõrvatud Dmitri Ganin? Aga niimoodi: „küll mitte lõhkeaine abil, kuid see ei tähenda, et nii ei või juhtuda järgmisel korral.“
Arvatavasti te juba vaevate pead, mõeldes, kuidas need kaks surma on seotud gümnaasiumiastme õppekeelega? See küsimus vaevas mindki, kuid kohtuotsuse kolmeteistkümnendal leheküljel saab kohtunik Dagmar Maastik jagu oma kirest uusima ajaloo suhtes ning selgitab oma seisukohta. „Kaebaja pole küll oma sõnavõttudes koosolekutel ja meedias kutsunud venekeelset elanikkonda üles vägivalla abil eestikeelsele õppele üleminekut takistama, kuid tema poolt venekeelse elanikkonna hulgas Eesti riigi ja valitsuse vastu umbusu ja võõristuse levitamine, vene kogukonna kujutamine õigusteta pantvangina, keda Eesti riik karistamatult alandab ja solvab ning üleskutsed otsustavalt asuda oma õiguste kaitsele ja nõuda venekeelse gümnaasiumiõppe jätkumist võivad viia ettearvamatute tagajärgedega vägivallapuhanguteni. Võrdlus seksiga, kaebaja kinnitusel küll naljana mõeldud, on tegelikult väga ohtlik (ühes oma paljudest esinemistest, millel millegipärast keskendusid minu suhtes vaenulikult häälestatud daamid, ma ütlesin, et minust saab eesti õppekeelele ülemineku pooldaja ainult siis, kui see saab teoks nii, nagu see toimub seksuaalvahekorrad, poolte vastastikusel kokkuleppel – Y.T.), sest seksuaalakt, millega üks osapool nõus pole, on vägistamine – üks õõvastavamaid vägivallavorme üldse, mis tekitab igas normaalses inimeses soovi niisugusele ründele aktiivselt vastu hakata. Sama ohtlik on paralleelide tõmbamine pronkssõduriga (eelmiste valimiste järel demonteeriti pronkssõdur ja kui venekeelne elanikkond nüüd õppekeele osas oma õigusi ei kaitse, juhtub temaga sama), mille teisaldamisse Tallinna kesklinnast kalmistule suhtus osa vene kogukonnast kui isiklikku solvangusse, mis praeguseks kindlasti veel ununenud pole. Kui niisugused võrdlused muunduvad mingi hulga inimeste peades veendumuseks, et vene koolides eestikeelse gümnaasiumihariduse andmisega neid vägistatakse (ülekantud tähenduses) ja marginaliseeritakse, võivad sellest ajendatud protestid ja vägivald ohustada elanike vara, tervist ja elu, kuid sündmuste eskaleerudes seada ohtu ka riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse“.
Otse loomulik, et ma ei saa vaidlistada Dagmar Maasiku õigust enda arvamusele, kuid käesoleval juhul peegeldab Dagmar Maastik riiki ning mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Samas aga igaühele, kes tutvub esimese astme kohtu otsusega, saab selgeks, et mitte-eesti elanikkonna püüded võidelda oma õiguste eest Põhiseaduse abil, kujutab endast ohtu nii riigi põhiseaduslikule korrale, kui ka riigi territoriaalsele terviklikkusele. Aga näiteks meedikute streik või mitmetuhandeline ACTA-vastane meeleavaldus kujutavad endast normaalseid demokraatia ilminguid. Sellise lähenemisega nõustuvad ka „Harta 12“ autorid, ega ilmasjata pole antud dokumendis sõnagi mitte-eestlaste probleemidest ega ka läbikukkunud lõimumispoliitikast ning käesolevas protsessis KAPO-t esindanud advokaat Allar Jõiks ründab koos teiste ajudega (kellede seas pole ühtki venelast) presidendi juhtimisel tulevast demokraatia restarti. Siinkohal ma tahan esmakordselt oma elus nõustuda Andrus Ansipiga: on vägagi võimalik, et need inimesed söövad mingisuguseid seemneid ning eiravad täiesti asjata fooliumimütsikesi. Kuidas muidu mõista tõsiasja, et kõvaketta väljavahetamise asemel teevad need inimesed arvutile pidevalt restarti?
P.S. On otse loomulik, et ma kaeban kohtuotsuse edasi nii teises kui ka kolmandas kohtuastmes, aga vajaduse korral kas või Euroopa Inimõiguste kohtus. Seda enam, et tänu Dagmar Maastikule on vaidlus rahvasaadiku ning salapolitsei vahel läinud üle täiesti uuele tasandile – nüüd käib vaidlus selle ümber, kas valijate mandaati omav rahvasaadik omab õigust esindada oma valijate huve.
Head kodanikupäeva, kallid kaasmaalased! Head kodanikupäeva...