Artiklid

Turumajandus Eesti moodi – aeg on pillid kotti panna


Vladimir Vaingort, majandusteaduse doktor, klubi „Kardis“ teaduslik juhendaja. 18.04.2012, (Originaal vene keeles)

Niipea kui Eesti majanduse käekäik hakkab halvenema ning enamiku riigialamate elu muutub lausa väljakannatamatuks, hakkab massmeedias kõlama lause: „Riik peab aitama rahvast õnge, mitte aga kalaga“.

Abi meie moodi

Mis puutub riigi poolt antavasse „õnge“, siis siin on tegu üksnes kaunite sõnadega. Kui aga rääkida „kalast“, siis annab riik tõepoolest midagi, kuid ta teeb seda väga valikuliselt, jaotades elanikkonna nendeks, kes tegelevad äriga ning nendeks, kes kindlustavad enda ja enda perekonna sissetuleku enda tööjõu müügiga. Ainult palgast elavatele inimestele ei jätku kala, rääkimata juba kalasoomustest. Võimule on palju lähedasemad ärimeeste huvid, kuid ka selles küsimuses on suhtumine erinev: kes on rikkamad, saavad riigipoolsele toetusele rohkem loota, kes on aga vaesemad –  neid toetatakse vähem.

Võtame siinkohal vaatluse alla kõige värskemad sellekohased näited. Hiljuti esitati Riigikogule arutamiseks kaks uut ideed: üks idee nägi ette piiranguid sotsiaalmaksu tasumise osas, teine idee aga puudutas töötuabiraha maksmise osas kehtestatavaid piiranguid.

Esimese idee autorid tulid välja ettepanekuga fikseerida töötasu suurus, mille ületamisel ei hakka sotsiaalmaksu määr kasvama. Tuldi välja ettepanekuga piirata sotsiaalmaksu määra suurus viieteistkümne minimaalse töötasuga. Kes selles loosimises võidavad, on juba ette teada: eelkõige osutavad siin võitjateks mänedžerid ning need nõukogude või juhatuste liikmed, kellledel puudub õigus või kes ei pea vajalikuks võtta välja dividende (kuna dividendide puhul sotsiaalmaks üldse puudub ning seepärast nende saajaid uus printsiip üldse „ei loksuta“).

Neid aga kes maksavad praegu sotsiaalmaksu oma töötasult, mille suurus moodustab üle 4350 euro kuus (muuseas, selleks et võita sotsiaalmaksu tasumisest, peavad väljamaksete suurused olema tunduvalt suuremad), ei ole tegelikult kuigi palju. Nende seas on rahvasaadikuid, kõrgemaid riigiteenistujaid, aga ka (antud asjaolu selgus alles hiljuti) nimetatud isikute abikaasad, kes on nende firmade mitmesuguste juhtimisorganite liikmed, millede omanikuks on täielikult või teatud ulatuses riik.

Teine ettepanek on aga ellu kutsutud selleks, et kõrvaldada alates 01.jaanuarist 2013.aastast seadusega ette nähtud võimalus saada töötu abiraha juhul, kui töötaja on lõpetanud töölepingu omal soovil või kui tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel. Riigikogu õiguskomisjoni selgituses antud seaduseelnõu kohta viiakse sisse kaks uut mõistet: „vabatahtlik töötus“ ja „sunnitud töötus“.

Seejärel järgneb ootamatu pööre: „Vabatahtlik töötus kujutab endast riski, mida riik võib kindlustada, kuid ta ei ole kohustatud seda tegema“. Antud väitele aga ei lisata poolt sõnagi, et Töötukassa rahade näol pole tegu riigi rahadega, vaid need on hoopistükkis töötajate endi rahad (milliseid nõutakse sisse töötajate brutoo-töötasust suuruses 2,8%). Nagu Töötukassa Nõukogu on juba korduvalt teatanud, nendest rahalistest vahenditest piisab, et toetada töötuks jäänud inimesi sõltumata sellest, millistel alustel lõpetati nendega sõlmitud töölepingud.

Minu seisukoht antud küsimuses on selline, et otsustusõigus küsimuses, keda töötutest peab aitama, peavad otsustama kindlustusmaksete maksjate poolt volitatud isikud (näiteks ametühingute esindajad). Kuid Riigikogu õiguskomisjon lähtub siinkohal tööandjate huvidest, arvates, et töötajad peavad olema vait seni, kuni neid pole koondatud. Muidu võtsid töötajad heaks ise otsustada: kas töötada või hoopistükkis töölt lahkuda.

Kuidas jaotatakse kala?

Riigiõiguse üldprintsiipide hulka kuulub kirjutamata reegel, mis lubab suurte elanikkonnakihtide seisundit halvendavate seaduste vastuvõttu üksnes äärmise vajaduse korral.

Lähtuvalt nimetatud kriteeriumist võib meie seadusandjate viimaste aastate tegevust lugeda täiesti vastutustundetuks, kuna selline tegevus halvendab selle elanikkonnakohi elutingimusi, kellede jaoks on töötasu ainsaks sissetulekuallikaks. Siinkohal piisab ainuüksi nimetamast töötajate õiguste drastilisi piiramisi Töölepingu seaduses, muudatuste siseviimist Kollektiivlepingute seadusesse ning ka hulgaliselt uusi õigusnorme, millised halvendavad tuntaval määral vaesemate perede majanduslikku olukorda: näiteks kommunaalteenuste ja ravimite hindadele lisatud käibemaks; käibemaksu lisamine vaesemate elanikkonnakihtide poolt enim tarvitatavatele kaupadele; riiglõivude kasv, tulumaksusoodustuste vähenemine jne.

Seejuures aga väljendavad võimud lausa liigutavat hoolitsust oma rikaste kaaskodanike suhtes. Võtame siinkohal näiteks maamaksuvabastuse (millest mitmekorruseliste majade elanikud võitsid mõned eurod, individuaalsete maatükkide omanikud aga kümneid ja sadu eurosid); individuaalelamute elanikele mõeldud kompensatsioonid alternatiivsete energiaallikate paigaldamise eest jne.

Mida veel rääkida seadusandlikust initsiatiivist tõsta vanaduspensione kõigest mõne euro võrra ning samal ajal võtta vastu otsus suurendada rahvaasemike palku rohkem kui paarisaja euro võrra või tõsta kõrgemate riigiametnike palku... Miks tehakse nii, et majandusliku olukorra halvenemisel võetakse palgatöötajailt viimast ning kergendatakse rikkurite koormust? Vastus on ilmselge: võimud vajavad rikkurite poolehoidu ja toetust selleks, et eirata enesekindlalt kooliõpetajate, meditsiinitöötajate, päästjate ja muude „palgatööliste väesalga“ esindajate nõudeid. Eesti riik seisab nagu üksik kaljurahn keset Põhja-Euroopa sotsiaalselt orienteeritud majandusega riikide merd.

Õnge otsa pole midagi püüda

Turumajandus on väga kättemaksuhimuline. Vägivald turumajanduse seaduste (millede seas on üheks tähtsaimaks töö minimaalse omahinna seadus, teine tähtsaim turumajanduse seadus keelab riigil panna pöörlema kulutuste inflatsiooni) üle maksab hiljem väga valusasti kätte.

Meie rahvasaadikud võivad lõpmatuseni langeda põlvili „Tema Kõrgeausus Kapitali“ ees ja seista müürina pangasissemaksete maksustamisele ning luksusmaksu kehtestamise vastu, olla vastu astmelisele tulumaksule ja käibemaksu differentseerimisele, kaitsta panku laenude tagasimaksmise moratooriumi ning pankade poolt osutatavate teenuste tariifide piiramise eest, mitte märgata niinimetatud „kommunaalteenuseid“ osutatavate monopolide röövellikku hinnakujunduspoliitikat ja koormata veelgi enam neid inimesi, kellede ainsaks sissetulekuallikaks on palgatöö. Sellise poliitika ainsaks eesmärgiks on lootus kaasata riiki odava kala püüdjaid, kuid need lootused jooksevad liiva – kala lihtsalt ei näkka.

Riigis, kus üle 20% elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri, kus perede eelarvest moodustavad üle kahe kolmandiku kulutused ainuüksi toidule ning eluasemele – ei ole ostjaid. Seepärast paneb lisaks väikeettevõtlusele pillid kotti ka keskmise suurusega ettevõtlus, tema omanikud aga kolivad naabermaade sotsiaalse orientatsiooniga majandustesse.

Neisse riikidesse kolib ka kvalifitseeritud tööjõud. Kohalikku reaalset tootjat hukutab ühelt poolt kulutuste kasv baasressurssidele. Seepärast ongi tühjad Tallinnasse ehitatud uued turud: kes ihkab tuua siia uued tootepartiid, kui toodete transportimiseks kuluv kütus on kallim kui kaup. Masstarbijaaga ei ole suuteline kvaliteetsete kohalike toodete eest rohkem maksta, kuna tal ei jätku raha isegi poodides oleva keemiat täis toiduainete eest tasumiseks.

Kui pole sisemist nõudlust, siis pole ka tootjaid ning siin ei aita isegi see, kui jaotada õnged kõigi soovijate vahel laiali. Siin pole midagi püüda kohalikule nõudlusele orienteerunud äril. Seepärast peab inimestele siiski andma kõige alguses kalad, et korrata paljude kriisist välja tulnud riikide kogemust, õnged aga valmistavad inimesed endile ise ning panevad neile ka õngekonksud külge.

Kohalik turg vajab kiiret abi, mida aga ei saa teha ilma selleta, et riik jaotab vahendid ümber rikastelt vaestele.