Artiklid

Eesti – ühed maksavad, aga teised tellivad muusika


Vladimir Vaingort, majandusteaduse doktor, klubi „Kardis“ teaduslik juhendaja. 30.03.2012, (Originaal vene keeles)

Meie õndsas riigis, Eesti Vabariigis valmistatakse ette järjekordset finantsrünnakut kõige vaesematele elanikkonnakihtide vastu. Võimud teevad ettepaneku tühistada alates 2013.aastast seadusega ettenähtud hüvitised neile töötutele, kes on lõpetanud töölepingu omal soovil.

Mõned märkmed küsimuse ajaloost

Kuni 2009.aastani maksid tööandjad töötajate vallandamise korral mitmekuiseid kompensatsioone. Seejärel võeti vastu uus Töölepinguseadus, mille sätete kohaselt vabanesid tööandjad suurest osast nimetatud finantskoormast. Töötajate esindajate nõusolek nimetatud seadusele saadi sellega, et uude Töölepinguseadusesse lülitati sätted, millised võimaldasid peaaegu kõigile töösuhteid lõpetavatele töötajatele kindlustusmaksete väljamaksmist ja seda olenemata töösuhete lõppemise põhjusest.

Seejuures tuleb aga silmas pidada, et väljamaksete allikas – Töötukassa – on üles ehitatud sellisel põhimõttel, et töötajad aitavad iseennast. Muidugi mitte selliselt, et iga töötaja aitab ainult iseennast, vaid nii, et kõik töötasu saajad tasuvad kohustuslikus korras solidaarsuspõhimõttest lähtuvalt igakuuliselt 2% oma sissetulekust Töötukassasse, Töötukassa maksab aga vajaduse korral vajalikku hüvitist konkreetsele inimesele.

Loodi süsteem, millest võtavad osa kõik, raha aga saavad ainult need, kellel leidis aset niinimetatud „kindlustusjuhtum“ – töökoha kaotus. Sellisel juhul ei peakski riik õigupoolest sekkuma. Riik ei võta kindlustualasest tegevusest osa läbi riigieelarve, lisaks sellele vabastas riik kindlustusmaksete tasumisest ka tööandjad (erinevalt paljude Euroopa riikide praktikast, kus 50% kindlustusmaksetest tasuvad töötajad, teised 50% aga tööandjad).

Olukorras, kus vaesuses uppujate päästmine on pandud uppujate endi õlgadele, pole midagi üleloomulikku. Selline kord kehtib paljudes Euroopa riikides, kuid seal juhatavad töötukassade tööd ametiühingud, mis on igati loogiline: kindlustussüsteemi peab ülal niinimetatud „kollektiivne töötaja“, kes määrab kindlaks selle süsteemi funktsioneerimise reeglid juhul, kui töötutele osutatakse abi kas osaliselt või täielikult riigieelarvest.

Kuidas seda tehakse „nende juures“?

Majandusteooria annab kaks töötute abistamise süsteemi määratlust: liberaalne mudel ja sotsiaalne mudel. Töötute abistamise esimene mudel on kõige täiuslikumal kujul esindatud Ameerika Ühendriikides ning Suurbritannias, teine mudel on aga valitsevaks mudeliks enamuses niinimetatud “vana Euroopa” maades. Esimene mudel on orienteeritud ühiskonna majanduskadude minimiseerimisele, teine mudel orienteerub aga ühiskonnas tööpuuduse tulemusena tekkinud vaesuse sotsiaalsete väljaminekute kõrvaldamisele.

Muidugi võib väita, et teine töötute abistamise mudel omab humaansemat iseloomu. Kuid kõik pole sugugi nii lihtne nagu esmapilgul paistab. USA-s (ja Suurbritannias) on töötasude määrad väga suured ning kollektiivlepingutega ettenähtud töötajate sotsiaalse kaitse tase väga kõrge. Samas aga on neis riikides väga kõrge sotsiaalse mobiilsuse tase ning seepärast ei ole neis riikides töötus ja vaesus alati sünonüümid.

Euroopa riikides ei tähenda sotsiaalne kaitse tööandjate vabastamist töötajate rahalisest toetamisest töötajate töölt lahkumisel. Nii näiteks Prantsusmaal maksab tööandja töötaja vallandamisel viimasele töötasu poole aasta eest.

Ühe sõnaga: korralikes riikides on töötajate kaitse süsteemi (kui nad lõpetavad töösuhted) nurgakiviks mitte “tööturu aktiviseerimine ning töölepingute lõpetamise lihtustamine” (nagu meil), vaid püüd vähendada vaesuse taset ühiskonnas.

Töötute abistamise liberaalses mudelis reguleerib riik sellise abi osutamise korda ning võtab reeglina arvesse töösuhte lõppemise põhjusi (töötaja töölt vallandamise põhjust).

Sotsiaalses mudelis aga (mille eesmärgiks on mitte lubada töötute elatustaseme langust alla riigi poolt seatud piiride) ei oma töötaja töölt vallandamise põhjus tähtsust. Paljudes riikides osutatakse abi nii tööandja kui töötaja enda algatusel töölt lahkunud inimestele. Sotsiaalse mudeli peamiseks faktoriks on töötaja tulude kaotus.

Meie eliitide seisukoht

Meie valitseva poliitilise eliidi suhtumise antud probleemi ütles otsesõnu välja vabariigi peaminister ning see seisukoht on täieilikus kooskõlas Vabariigi Valitsuse viimaste aastate poliitikaga. Samas võib öelda, et võimud ei mängi antud küsimuses esimest viiulit. 22.veebruaril k.a. avaldas ajaleht „Delovõie Vedomosti“ antud teemal mitu intervjuud tuntud Eesti ettevõtjatega. Kõik mida need ettevõtjad väitsid, on lihtsalt kohutav.

Nii väidab üks ettevõtjatest, et „kui inimene ei soovi tööd teha, siis milleks tuleks teda Töötukassa arvel ülal pidada?“. Teine ettevõtja tuleb aga välja ettepanekuga „luua spetsiaalne mehhanism, milline võimaldaks eristada vallandatud töötajaid omal soovil töölt lahkunutest“. Kolmas ettevõtja avaldab aga kartust, et „kui inimeste ees avaneb võimalus istuda ümber ühiskondlikule rahakotile, siis hakkavad väga paljud töötjad lahkuma töölt omal soovil“. Mitte ühelegi tööandjale ei mahu aga pähe, et Töötukassa asjaajamist saavad korraldada üksnes töötajad ise (tööandjad tasuvad Töötukassasse 1,4% väljamakstud töötasudest, kuid see summa on vajalik tööandjate riskide kindlustamiseks).

Mitte keegi tööandjate esindajatest „ei pööranud tähelepanu“ probleemi humanitaarsele koostisosale. Kellegile neist ei jäänud silma, et valitsuse-poolne initsiatiiv oli dikteeritud mitte ettevõtluse huvide kaitsest, vaid püüdest vähendada Töötukassa kulusid ning lappida saadud ülejääkidega kõhnaks muutnud riigieelarvet.

Veelgi hullem on aga see, et ettevõtlus näitas üles mõistmatust fakti osas, et üha laienev vaesuse hallitus kahandab siseriiklikku nõudlust. Kahanev nõudlus vähendab aga omakorda sisemist tarbimist, hävitades sellega väike- ning keskmise suurusega ettevõtlust.

See kurb lugu omab siiski ühte positiivset momenti ja nimelt: töötajate poolt oma õiguste eest võitluse organiseerimisel (kuni üldsteigini välja) sai kõigile selgeks, kes on kes. Nii võimud kui ka ettevõtluse esindajad demonstreerisid oma käitumisega, et kõik jutuajamised klassirahust kui heaoluühiskonna alustalast, meie kohta ei kehti. Ning selles mõttes peab täiesti paika vana mõttetera, et kõike mida Jumal inimestele saadab, on ainult hea.