Artiklid

Vene valija jäi valimistel valikuta.


Vitali Belobrovtsev, 24.10.2013 (Originaal vene keeles)

Kui vaadelda mõne päeva möödudes Eesti kohalike valimiste tulemusi, siis võib öelda, et nende valimiste tähtsaimaks tulemuseks on praktiliselt sajaprotsendiline ausus. Postsovetlikus ruumis (millest me oleme nüüd juba lõplikult väljunud) määratakse valimistulemused kindlaks mitte valijate tahteavalduse järgi, vaid hoopis muude faktoritega.

Keskerakonna triumf

Esiteks: absoluutne häälteenamus valimistel on süsteemse ja strateegiliselt ning taktikaliselt hästi kavandatud ja läbiviidud valimiskampaania tulemus. Valmiskampaania käigus tegeleti nii näituste ja festivalide avamisega kui ka Lasnamäe kiriku mitmekordse sisseõnnistamisega,  võitlusega venekeelse eest, tasuta ühistranspordi juurutamisega, Tartu maante liiklussõlme avamisega ning pidustustega Vabaduse väljakul. Siin on võtmesõnaks „palju“. Otse loomulik, et valimiskampaaniaga tegeleti ka administratiiv- ja vägagi võimalik, et ka avalikustamisele mittekuuluva ressurssi abil, mis kaasas valimisvõitlusse Interpoli.

Edgar Savisaar kartis neil valimistel kõige enam sotse, kes kogusid venelaste seas populaarsust nii Tallinnas kui ka Ida-Virumaal. Ning  ka eesti soost valijad, kelledel sai valitsuskoalitsioonist villand, mõtlesid oma eelistuste muutmise peale ning kavatseid hääletada sotside poolt. Mul pole selle kohta tõendeid, kuid ma oletan, et Eestik-Niiles Krossi rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutamise taga (mis mobiliseeris ning koondas kahtlevaid eesti soost valijaid) on tegu Keskerakonna valimisstaabi mitmekäiguline kombinatsiooniga. On väga võimalik, et just sel põhjusel kaotasid sotsid Tallinnas hääli, IRL häältesaak aga suurenes.

Teiseks: Keskerakonna tingimusteta võit on selgitatav oma valijate huvide mõistmisega. Valijale on aga vaja leiba, tsirkust ja lohutavaid sõnu: olge rahulikud, kodanikest ja hääleõigust omavad mittekodanikest valijad, me oleme koos teiega. Edgar Savisaar viibis pidevalt rahva seas: kohtus noortega, pensionäridega, linnarajoonide elanikega jne. Inimesed nägid silmast silma oma „kaitseinglist“, vahel aga said temaga isegii teretada. Keda linnapeakandidaatidest võis isegi selles osas Savisaare kõrvale panna?

Siit tuli ka isiklik häälterakord - 39 932 häält, millede saamiseks tuli arvatavasti tublisti vaeva näha. Ja kui Eesti parteiliidrid ning nende järel ka mõningad meediaväljaanded väidavad, et Edgar Savisaare poolt hääletasid ainult Lasnamäe venelased, siis kuidas sai võimalikuks Keskerakonna veenev võit Mustamäel, Õismäel ja Põhja-Tallinnas? Minu arvates peavad spetsialistid analüüsima valimistulemusi just sellest kohast.

IRL-i edu

Tegelikult on nii, et kui IRL-i parteiladvik kõneleb valimisedust, siis sisimas ta mõistab, et see valimisvõit on tegelikult Eerik-Niiles Krossi teene. Poliitikasse tulnud ärimehe näol on reeglina tegu huvitava, kuid vastuolulie isiksusega. Eerik-Niiles Kross demonstreerib praegu osukst valida PR-ga tegelevaid inimesi, mis aga puutub poliitikasse, siis siin võib rääkida IRL-i tulevase liidri absoluutsest mõistmatusest vähemalt Tallinnas asetleidvatest protsessidest. Nii näiteks 16-dal oktoobril Eesrik-Niiles Kross teatas, et Tallinna anomaaliaga on varsti lõpp, pidades siin eelkõige silmas Keskerakonna võimumonopoli ning vene valijate truudust Keskerakonnale. Ja samas Eerik-Niiles Kross süüdistas keskerakondlasi vaieldavate meetodite abil läbiviidavas valimiskampaanias. Siinkohal on tegu kas demagoogia või absoluutse teadmatusega ümbritsevast olukorrast. Valimistulemused lükkasid ümber prognoosi Keskerakonna võimu lõpust Tallinnas, Eerik-Niiles Krossi poolt kasutatav valimistaktika ei erine millegi poolest Keskerakonna omast. Mille poolest erineb nimekate Venemaa ametnike kaasamine Edgar Savisaare poolt Keskerakonna valimiskampaaniasse sellest, et Eesrik-Niiles Kross kaasas oma valimiskampaanias sõna võtma Garri Kasparovil?

Samade „imeliste avastuste“ valdkonda kuuluvad väited, et vene valijad võtsid lõpuks IRL-i sõnumit kuulda ning lõpuks isegi hääletavad tema poolt. Ja seda erakonna poolt, kes kaheksa võimuloleku aasta jooksul jõudis Partsi ja tema kaasvõitlejate jõupingutuste tulemusena viia „kodukulud alla“, minister Jaak Aaviksoo estvõttel lämmatada vene kooli ning teha valijatele veel „nii mõndagi head“?! Ja sel pole tähtsust, et need pole kohaliku tasandi küsimused.

Päev pärast valimisi teatas võidujoovastuses Eesrik-Niiles Kross, et nüüd hakkab poliitiline elu Tallinna Linnavolikogus kulgema uut moodi. Arvatavasti Eesrik-Niiles Kross ei tea, et Linnavolikogus poliitilist elu ei eksisteeri (ta kulgeb mujal) ning praeguste valimistulemuste põhjal ei saagi olema. Mida aga tähendab demokraatia teerullitaktika, saab Eesrik-Niiles Krossile juba väga varsti selgeks.

See teerullitaktika on „kauboikapitalismist” päritud kohustuslik atribuut  ja seda nii linna- kui ka riiklikul tasandil. Enamus otsustab kõik, vähemus (kui ta on vaikiv) aga istugu nurgas ja nohisegu omaette. Kui aga vähemus üritab häält tõsta, siis selle vastu aitab hääletusmasin, mis matab enda alla mistahes vähemuse.

Tuleb oodata demokraatia küpsemist meie aasal. See protsess saab olema pikk.

Reformierakonna ebaõnn

Reformierakonna iseloomustamiseks sobib väga hästi Aleksandr Herzeni (see on see mees, kelle äratasid dekabristid) poolt välja öeldud lause: „Hirmus kaugel on nad rahvast“. Ja siin on võtmesõnaks sõna „hirmus“.

Tasub tavakodanikul ainuüksi vaadata inimesi, kes väidavad, et nad on uhked Eesti üle, kui talle kohemaid meenub järgmist: me võime tõesti tunda uhkust selle üle, et Eesti on narkootikumide tarbimises ühe inimese kohta üks Euroopa liidritest (narkaritel on aga veel sugulasi, kes kannatavad nende „haiguse“ pärast). 19 Eurot lastetoest saav tavakodanik hakkab otsemaid tundma uhkust oma riigi ning tema riigi juhtiva ja suunava erakonna üle. Tavakodanik tunneb uhkust lakke hüpanud elektrihindade ning ka muude asjade üle. Aga kui tohutut uhkust me tunneme asjaolu üle, et oleme AIDS-i leviku osas mitte üksnes Euroopa esiviisikus, vaid lausa Euroopa esirinnas!

Reformikate valimiskampaanias ilmnes uhkustamine alateadlikul tasandil. Reklaamikunsti õppiv esmakursuslane oleks kohe öelnud, et sõnum “Uhke Eesti üle!” rikub ühte tähtsaimat hea reklaami tegemise käsku – kliendile tuleb rääkida, kui hea, tark ja armastatud ta on, mitte aga rõhutada iseenda tähtsust. Kui reklaamisõnum algab sõnadega “Mina” või “Meie”, ütleb tarbija intuitiivselt selle peale: „Head aega!“. Valija on aga saadikukandidaatide kliendiks, kliendil on aga nagu teada alati õigus.

Ja kui kõrgele ametikohale soovija alustab valijaga juttu eneseupitamise võtmes ning jätab valija mured tahaplaanile, siis sellisele parteisõdurile on ebaedu juba etteprogrammeeritud.

Reformikate loid valimiskampaania osutab asjaolule, et reformikatel polnud neil valimistel midagi kaotada, et neil polnud valijate jaoks välja pakkuda atraktiivset peafiguuri, eredaid valimiskatsioone ega asjalikku jutuajamist. Reformikate valimiskampaaniat meedias  võis kokku võtta järgmiselt: me oleme niigi võimul, milleks meil veel tõmmelda. Samal ajal pani aga Keskerakond kõik ühele kaardile, kuna näiteks Tallinnas nad võisid kaotada kõik. Valimiste tulemused Tallinnas olid järgmised: Keskerakond sai kaks Tallinna Linnavolikogus sai kaks kohta juurde, Reformierakond kaotas aga viis kohta.

Reformikate lõpprefrään kolas järgmiselt: on väga kahju, et inimesed hääletasid valimisliitude poolt,   meil jäid need hääled saamata ja seepärast me saimegi valimistel luau. Kuigi Reformierakond tegeleb eneseimetlemisega, peeglisse ta vaadata siiski ei armasta. Selle asemel tegeldakse klientide süüdistamisega – on ikka sellised ebateadlikud elemendid, ei käi valimas.

Sotside põrumine

Siin on selge üks asi: vastaste skandaalide ja möödalaskmiste foonil sotside järsult kerkinud reiting tegi erakonnale kaurteene. Sotsid jäid loorberitele puhkama, kuid tegelikult polnud nad loorbereid isegi veel võitnud.

Erakonna liider Sven Mikser juba nägi ennast vaimusilmas peaministri toolis, kuid sotside reiting kasvas ainult siis, kui vigu tegid vastased ning sotsid said plusspunkte nende vigade arvel. Kui aga oli vaja tegudele asuda – ülesehitada ning viia läbi valimiskampaaniat, siis jäädi sellega hiljapeale (milleks üldse kiirustada, me oleme niigi laineharjal) ja siis olid vead kiired tulema.

Sven Mikser teatas alul, et ta ei taha valijaid petta ning seepärasst temast ei saa peibutusparti. Valijatele oli selline käitumine meeltmööda ning nad andsid erakonna liidri põhimõttekindlusele soosiva hinnangu. Kuid nädala möödudes teatas Sven Mikser ootamatult, et ta võttis erkonna asutaja Marju Lauristini soovitusi kuulda ning otsustas siiski valimistel kandideerida. Rahvas aga selliseid trikke   ei salli ning Sven Mikser kogub valimistel parlamendierakonna liidri jaoks üllatavalt vähe hääli.  

Pärast järgneb veel üks aps: vene valijatega flirtivad sotsid lubavad Tallinna linnapea kandidaadil Andres Anveltil teatada pealinna valitsuskoalitsiooni loomisest paremerakondadega. Mõtlev vene valija tõmbub selle jutu peale sotsidest eemale ning selgub, et tal polegi õieti valikut – järgi jäävad ainult keserakondlased. Krossi trikkide ning Savisaare ilutulestiku foonil muutub sotside valimiskampaania üha mannetumaks ja mannetumaks. Tulemus: meie vastased on süüdi selles, et tegid valimistest palagani, korraldasid agressiivse valimiskampaania ja kui seda poleks olnud, siis me alles...

Mis on jäägis:

1. Eesti erakonnad näitasid veelkord, et nad absoluutselt ei mõista vene valijaid. Eesti erakondade viimasel ajal üha populaarsem refrään kõlab nii: Keskerakond on vene valijad ära hirmutanud. Kaugeltki mitte. Kui poleks eksisteerinud valitsuskoalitsiooni poolt hoolsalt ettevalmistatud pinnast, poleks Keskerakonna poolt külvatud hirmuseemned idanema hakanud.

2. Mart Laar esines pärast möödunud valimisi järgmise sõnavõtuga; „Me töötasime vähe vene valijatega“. Nüüd kordas Mart Laari väljaöeldut sõna-sõnalt Andrus Ansip. „Vähe“ on veel hästi öelddud – tühjagi pole te töötanud! Te pole neid valijaid silmast silma isegi näinud, samas aga vastasite kategoorilise „Ei-ga“ neile kümnele koolile, kes soovisid jätkata venekeelset õpet. Ja te veel soovite, et vene inimesed hakkaksid teie poolt hääletama?

3. Väga võimalik, et Eerik-Niiles Kross, kes optimistilikult teatas enne valimisi, et Tallinnas on võimalik vahetada välja võim ilma vene valijate osavõtuga, jõudis arusaamiseni, et selline asjade käik on absoluutselt võimatu.

4. Vene valijaile ei avalda mõju paremerakondade Edgar Savisaarele esitatavad korruptsioonisüüdistused – justnagu Andrus Ansipi ja Juhan Partsi selja taga ei lohise igasuguste riigi- ning muude ettevõtete juhtorganite esimeeste ja liikmete slepp. Massilise vene valija jaoks on korruptsioon asi, millega tegelevad eestlased ning seepärast nad leiavad, et neisse see ei puutu.

5. Meedia levitas eile Andres Anvelti avaldust, kus too teatas, et venelased on jäetud kõrvale maailmavaateliste küsimuste arutamisest eesti meediamaastikull ja et see on väga halb. Möödub veel mitu aastat ja arvatavasti alles siis jõuab eesti poliitikutele kohale, et venelased on jäetud kõrvale riigiinstituutidest. Ja siis me tuletame neile meelde, et filosoof Aleksandr Astrov rääkis sellest korduvalt juba ligi viistest aastat tagasi.