Artiklid

"VENE LAGI"


Tatjana Muravskaja, 19.04.13 (Originaal vene keeles)

„Baltiiski Mir“ avaldab eesti fotokunstniku Tatjana Muravskaja vestluse ajakirja lugejatega. Vestluse pani kirja Sergei Seredenko.

„Kuule, oota nüüd! Teeme üks kord veel. Ütle otse, mida sa tahad? Kas sa tahad, et ma niisama istuksin kaamera ees ning jutustaksin „oma loomingulisest teest“. Ja sina pärast seda prindid selle välja ning avaldad ajakirjas? Aga milleks on siis vaja kaamerat? Kas sul diktofoni polegi? Kas sa juba lindistad? Ja mida ma peaksin siis rääkima? Kas „alguses oli sõna“?...

Nojah, kõik on õige. Alguses oli sõna. See tähendab tekst. Idee, idee kujundamine, seejärel aga visuaalse konstruktsiooni otsingud. Kuid siiski on kõige aluseks tekst. Looming tähendab minu jaoks  ümbritseva refleksiooni.

Tekst on esmane ning alles seejärel ma asun visuaalse vormi otsingutele. Siis tõstatuvad küsimused kuidas vallata kultutuurikoode, stampe, allegooriaid.

Selles osas on mul kõik ülimalt range – ma ei jookse nagu nõelast torgatud mööda linna ning ei pildista kõike ettejuhtuvat. Ma olen juba ammu välja kasvanud  etapist, kus pildistamine oli minu jaoks midagi teraapia sarnast. Nojah, aga linnaarhitektuuri ning külamaastike pildistamine on siiski justkui teraapia...

Mul ei ole mingit poliiitlist manifesti, ma lihtsalt soovin, et vaataja saavutaks minu poolt konsturueeritud seisundi, et ta laskuks minu poolt etteantud raamidesse.

See juhtub iga kord erineval moel. Nii näiteks Londonis sai see teoks väga eredalt. Kui vaadelda minu viimaste aastate töid, siis võib märgata, et ma tegelesin omapoolse Eesti uuringuga, püstitasin oma „vene küsimuse“. Mõista ja püstitada küsimusi – mina panen nende asjade vahele koma. Kui mul õnnestub esitada õige küsimus, siis on mul juba olemas selged vastuse piirjooned.

Ma ju tulin kunstifotondussesseläbi ajakirjanduse ja kommertsfotograafia ning seepärast näevad minu tööd välja väga ilusatena. See on justkui minu uuriv ajakirjandus, ainult et fotode abil. Ajakirjanikuna ma ühel hetkel mõistsin, et minu keel on minu vanglaks ja et Eestis ei oma vene keeles lausutud sõna mingit tähtsust. Ja mul tekkis tahtmine tõmmata ennast sellest välja, ma tahtsin, et mind mõistetaks. Ja ma läksin üle fotograafia keelele.

Fotokunstniku jaoks on teksti (mis on esmane) osatähtsus minimaalne. Foto nimetus, seeria nimetus, projekti nimetus. Sageli asetatakse tekst mingi muu teksti sisse, näiteks kollektiivse näituse nimetusse. Minu tööd nimetuse all „Monumendid“ esitati Poolas, Katowices nimetuse all „Euroopa põhiseadus. Kes loob Euroopat?“.

Kes loob Euroopat – selle teema üle võib veel unistada, aga Euroopa põhiseadusest pole mul vähimatki aimu. Ja see pole ainus „matrjoška“ – nii oli KUMUs 2010.aasta näitus „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel“. See näitus kuulus ürituste sarja, millede ühine nimetus oli Public Preparation.

Töö nimetus on justkui päästikuks, nagu küsimuse esitamine vaatajale. Näteks. “Nemad, kes laulsid koos”. „Nemad“ – see tähendab, et mitte „meie“, „laulsid“ – tegu on minevikusündmusega ja samas on sõna „koos“. Pealkiri oli juba algselt eestikeelne ning ta viib vaataja sinna, kuhu ma kavandasin (nagu ka kollestest tellistest tee viis Smaragdlinna). Ma ei kannata kõiki neid „Ilma nimeta“, „Etüüd nr.4“ ja muid asju, mis küll meeldivad kriitiklutele ja millised ei oma lugemise piire, kuid mis on samas kunstniku jaoks vastutustundetud.

Täiendavaks optsiooniks on loomulikult keele valik, milles antakse originaalpealkiri. Ma valin välja selliseid peakirku, milliseid on kerge tõlkida kuid vene avaliku elu ja Eesti riigitegelaste staatiliste videoportreede projekt jäigi kandma oma algset nimetust „Lucky losers“, mitte aga „Õnnelikud luuserid“.

Üks minu sõpradest iseloomustas minu poolt antavaid pealkirju kui „krobelisi“, pidades eelkõige silmas pealkirju „Nemad, kes laulsid koos“ ja „Eesti rass“. Ma tean suurepäraselt, et mingit eesti rassi pole olemas, kuid mispärast meil nimetatakse konfliktsituatsioone rassistlikeks? Ühest küljest vaadtates, võib selline krobelisus olla millegi jaoks vajalik – ma tuletan siinkohal meelde, et ma tegelesin algul reklaamifotograafiaga, kus pealkiri peab olema plakatlik ja meeldejääv. Seepärast ongi minul väga vähe teksti.

Teine asi on aga tekst minust, tekst tööst, tekst töö kõrval. Arvatavasti suhtuvad kriitikud minusse heatahtlikult, kuid mul ei ole nendega negatiivset tagasisidet. Seda selles mõttes, et kriitiku poolt väljaöeldu ei mõjuta mingil moel minu edasist tegevust. Kui sa imad endasse kõike head, mida sinust kirjutati, siis mida teha halvaga? Näiteks keegi avastas, et minu tööde näitust toetab Avatud Eesti Fond ja sellele järgnes kommentaar „Müüs ennast fašistlike küpsiste eest maha“. Kas sellist asja tuleb ka endasse lasta?

Mul kulus küllaltki pikk aeg selleks, et mõista, et ma ei saa minu „vene küsimusele“ „vene vastust“, kuna meil puudub venekeele kriitika ja seda mitte üksnes vene, vaid ka eesti tööde suhtes. Meil on lihtsalt puudus vene inimestest, kes nimetavad endid kriitikuteks, sellistest, kes võivad ulatada sulle visiitkaardi, kus on kirjas: „Ivan Ivanov. Kunstikriitik“. Selle põhjus on väga lihtne – kõik on Eestist lahkunud. Need aga, kes jäid Eestisse, peavad tegelema mitmel rindel.

Lätis elab palju rohkem venelasi ja seepärast võib Garry Gailit nimetada ennast julgelt teatrikriitikuks – selleks jätkub talle nii etendusi kui ka trükiseid. Meil aga mitte ja seepärast on enamus minu loomingule pühendatud kriitilisi töid eestikeelsed. Vene keeles on minu tööd parimal juhul uudise nupus – näiteks: „Avati näitus“. Seega tuleb välja, et ma töötan eesti kriitikute heaks, keda loeb eesti publik.

Selline asi teeb muidugi kurvaks. Ma eksisteerin praegu sellistes tingimustes, et täna tutvusime – homme oleme sõbrad. Seda sellepärast, et mistahes minu ellu astunud inimene võib homme kaduda. Kõik minu koolikaaslased elavad välismaal.

Kuna  minu tööd on küllaltki mahukad ja nende tegemine on sageli kallis, siis ma pean küllaltki täpselt välja arvutama nii tööprotsessi kui ka oodatava tulemuse. Ma olen arvatavasti selles mõttes küllaltki enesekindel ja kriitika on minu jaoks vastus küsimusele, kuivõrd täpsed olid minu arvutused ning kas mul õnnestus kasta pealtvaataja minu poolt väljamõeldusse või mitte. Kuigi kriitikud täägivad lõppkokkuvõttes eelkõige endast. Alati on mingi kunstilise tekstiga minu tööde teemal, minu tööd on nende loomingu ajendiks. Tekstiks võib lugeda ka mingeid ridu arvustuste raamatus ja mõningaid minu tööde ajendil kirjutatud luuleridu...

Mõnikord ma provotseeerin teksti. Nii näiteks ma asetasin ekspositsiooni “Nemad, kes laulsid koos” kõrvale mikrofoni. Allegooria oli arusaadav: need, võimulolijad on siin ja te võite öelda neile välja ükskõik mida, kuid see, et nad on siin, on tegelikult näilisus. Niikuinii nad ei kuule teid. Ja inimesed hakkasid sellegipoolest rääkima – kes ekstra selleks puhuks kirjutatud luuleridade, kes aga vägisõnadega... Kuigi Eestis on publik küllaltki vaoshoitud ja seda isegi mikrofoniga. Londonis aga materdati seda portreede galeriid pidevalt...

Nemad, kes laulsid koos

"Nemad, kes laulsid koos" Londonis

Tähendustega on kaasaegses kunstis veelgi keerulisem kui tekstidega. Ma lugesin hiljuti üht Konstantin Krõlovi küllaltki karmi teksti, kus autor tõi välja selle, mis tema arvates ei ole kaasaegne kunst. Olen nende väidetega nõus. Olen lugenud ka K.Krõlovi teist arvamust, kus oli kirjas, et pole võimalik oma järeltulijatele pärandada... Ka seda seisukohta võib mõista... Kuid kõige selle taga peitub mõte, et kaasaegse kunsti eluiga on küllaltki lühike. Mina tähelepanekute järgi see pole nii. Isegi kui võtta aluseks selline ekstremaalne näide, siis Jaan Toomiku kahekümne aasta tagune töö väljaheidetega (installatsioon „15 mai — 1. juuni 1992“) esitati taas Tartu muuseumi tarvis noore kuraatori Rael Arteli tellimusel. Nüüd on sellest konkursi kuraatorist saanud selle muuseumi direktor ja ma võin julgelt oletada, et sellel noorel kuraatoril hakkab klassikaline kunst asuma hoidlates. Kuigi võib kujutada ette ka sellist olukorda, kus mingi uus muuseumi direktor küsib: „Mis killustikuhunnik siin õues vedeleb ja mispärast on selle kõrval nii palju klaasitükke?“ Aga see on minu töö „Monumendid“. Rael Arteliga seda ei juhtu, tema ametissenimetamise näol on tegu pöördega, mis hakkab mõjutama eesti kultuuri aastakümnete jooksul. Kas see on hea või halb – see on juba omaette küsimus.

Nemad, kes laulsid koos

"Monumendid"

Ma ei tegele kultuuriliste arusaamade tootmisega. Töö ja perekond – see pole minu jaoks. Minu reaks on poliitika, kusjuures ma ei ole mitte ühegi erakonna propagandaobjektiks. Ma mõistan väga täpselt valdkonda, kus ma olen oma valikus vaba, valdkonda, kus lõpeb isiklik. Näiteks Vene Teatri uue kunstilise juhi Marat Gatsalovi Vene Teatrisse tööle kutsumise näol on samuti tegu kauamängiva otsusega ja ma sooviks mõista selle otsuse loogikat. Miks valiti välja justnimelt see inimene? Mis just sellest soost? Miks kutsusi inimene tööle Venemaalt, aga mitte näiteks Iisraelist? Ühe otsuse näol on tegu juba kontseptsiooniga, valikuga, mis hakkab meid mõjutama pikkade aastate jooksul, kuna Vene Teater on meil üks ja ainuke. Mind ei valinud keegi, et ma teostaksin minu enda ideid. Milleks on see tähtis? Aga seepärast, et vaataja näeb üksnes minu kavatsuste teostamist, kuid ei tea (ja kui isegi teab, siis ei mõista) tänapäevast loomingulist protsessi.

Aga seepärast, et minu kavatsused on üksnes kaasaegsete kuraatorite kavatsuste osa. Nad esinevad esmapilgul kunstnike operaatorite ning kaaslastena, kuid tegelikult on kuraatorid tänapäeval ärihuvide ning poliitiliste suundumuste agentideks. Kuraator kogub kunstnikud kokku nagu mosaiigikillud ja selleks sobivad kõik vahen did. Kui vaja – siis võtab tööle tuntud oma ala meistri, kui vaja – siis tellib parfraasi mingilt käealuselt. Tänapäeva maailmas on kunstnik juba orkestrant, mitte aga dirigent või helilooja. Soovid mängida orkestris, siis vähem, mida sa teha saad – tule õigel ajal proovi ja istu oma kohale (mispärast sa selle sa said?)

Ja see „koht“ on nii allegooria kui ka täiuslik tegelikkus. Vaataja kukutab sageli halvasti ette kunstnikute vahel ruumi jaotamist kollektiivsel näitusel. Näiteks: kuidas paigutavad üheaegselt oma tööd ühes saalis? Kas nii, et mingil „X ajal“ lastakse kunstnikud saali ja nad karjuvad tõugeldes: „See on minu nurk, käige kõik kümne sammu eemale!“ Sedasi tegutsevad julged ja ülbed. Ja kas aravõitu kunstnikud jäävadki sissepääsu juurde konutama? Ka minuga on nii juhtunud - minu esimese näituse ajal, kuid tegelikult näeb protsess välja hoopis teistmoodi. Protsessi aluseks on kuraatori otsus, kes on juba tööde suhtes eelvaliku teinud. Seda nnende tööde osas, milliseid ta soovib näitusel näha. Samas üritavad tänapäevased kuraatorid keerulisi ekspositsioone vältida ja seda eelkõige eelarvelistel kaalutlustel.

Nii näiteks ei kannata „elus“ foto päikesevalgust, otsest päikesevalgust aga absoluutselt. Kui esitada sellist fotot värske õhu käes, siis võib selle foto juba kahe nädala pärast minema visata. Selle nüanssiga on vaja arvestada, kuna galeriinäitus kestab tavaliselt kaks-kolm nädalat, muuseuminäitus aga kuu aega ning sellistes tingimustes eksponeeritav töö võib näituse lõpuni mitte vastu pidada. Näituse eelarve peab sisaldama ka sellist arusaadavat asja nagu seda on valvurid, kuna osa töid langevad lihtlabaselt varaste küüsi. Praegust olukorda ei saa loomulikult võrrelda „metsikute“ üheksakümnendatega, kui kuraatorid vedasid töid koos kõigi sellega kaasnevate riskidega oma autode pakiruumides. Kõige sellega seoses on kuraatoritel ka oma maine – nii näiteks oli mul väga meeldiv ja mugav koostöö Eva Kasega.

Ma sooviksin siinkohal korrata, et minu loomingu põhiobjketiks on eesti poliitika. Loomingu objekti valik seab samuti ette omapoolsed piirangud. Minu tööd on ju oma loomu poolest mitteärilise iseloomuga oleks ju väga imelik näha Dmitri Klenski staatilise videoportree kõrval silti “Müüdud”. Minu tööd olid algselt mõeldud avalikuks kasutamiseks ja erakogudesse pole neil asja. Selline valik köidab mind veelgi rohkem riiklike ja munitsipaal-, kuid eelkõige rahvusvaheliste avalike sponsorite poole ning seda „kiidumust“ ei ole võimalik eirata. Nii näiteks oli mul kavas paigutada ühe oma töö kõrvale klaaslagi, mis oleks olnud niivõrd madal, et pealtvaatajad oleksid sunnitud kummarduma. See klaaslagi oleks olnud sümbol, mis osutab selle, kui madalal asuvad Eestis nii kutsealane lagi kui ka „vene lagi“ ning kui kiiresti võib pealagi selle vastu toetuda.

Allegooria on arusaadav, kuid tehnilise poole pealt on see küllaltki keeruline tegu (kuna eksisteerivad väga ranged turvanõuded) ning samas on ka tegu väga kalli asjaga. Ja veel – kuidas on üldse võimalik nii suurt klaaslehte transportida ning ega ka iga näitus ei luba seda ka sisse tuua!

Need kunstnikud, kes üritavad esitada kunstitööstusele isikliku väljakutse, peavad kas jätma hüvasti enda ambitsioonidega või siis olema juba niivõrd tuntud, et see väljakutse neid ei ohustaks. Näiteks praegu Beliinis elav vene kunstnik Dmitri Vrubel müüb oma töid FacebookI kaudu, kusjuures oksjonite stardihinnaks on kõigi jaoks täiesti taskukohane hind – 50 eurot. Dmitri Vrubel lisas oma sellisele praktikale omamoodi manifesti, kus ta teatas, et ei suvatse sööta ahneid vaheltkauplejaid ning salongiomanikke. Kuid kordan veelkord – Dmitri Vrubeli näol on tegu juba endale nime teinud kunstnikuga. Kui sellist käitumist oleks lubanud endale keegi teine kunstnik, siis oleks teda kohemaid karistatud kõrvaldamisega kunstiprotsessist ning ta oleks pidanud jätma hüvasti oma ambitsioonidega, et ta nimi kirjutatakse maailma kunstiajalukku. Olla üksikmängijaks  süsteemis on vähetõenäoline.

Maailm on praegu väga kiires muutumises ja tehnika teeb seda veelgi kiiremini. Ma olen veel noor ja seepärast on mul veel jõudu sellega sammu pidada. Fotograafia näol on tegu üldse noore kunstiliigiga ja tehnika areneb siin lausa maruliselt. Kui meil käis „Impressumis“ külas tuntud vene filmireÅžissöör Karen Šahhnazarov, siis üheks tema poolt väljaöeldud mõttteks oli, et üleminek digitehnikale tähendas revolutsiooni kinokunstis. Täiesti arusaadavatel põhjustel tulevad uusimad tehnilised saavutused kõigepealt fotograafiasse (fotograafia on lihtsam) ja alles pärast seda – kinno ja seepärast on meil, fotograafidel tavaliselt mõningane edumaa.

Ma siiski ei väidaks, et üleminek digitehnikale kujutab endast revolutsiooni. Mina näiteks kasutan oma töös arvutit küllaltki minimaalselt. Tehniline ümberrelvastamine vähendab töömahukust, maksumust, ebaõnne riski, lisab uusi võimalusi, kuid tegu on siiski loomingulise protsessi kõrval asuvate asjadega, mitte aga loomingulise protsessi endaga. Teisest küljest võttes on fotondus nüüd absoluutselt kõigile kättesaadav, selle aja jooksul, kui saa ehitad üles üht lavastuslikki kaadrit, jõuab amatöör teha tuhat fotot, milledest üks võib osutuda geniaalseks. Seepärast olen ma sunnitud fakti põhjal konkureerima suurte arvude seadusega. Sama võib öelda ka mõningate autorivõtete kohta, millised osutusid võimalikuks tänu digitehnoloogiatele.

Nii näiteks kasutas ungari fotokunstnik Miklós Gaállaiformaatkaamerat sellisel moel, et teravaks jääb üksnes kaadri keskel olev kitsas ruum, kõik muu jäi aga fookusest välja. Tegu on väga efektse võttega, mida hakkasid kasutama väga paljud. Või näiteks idee ühitada linna „läbi aja“, kus Suure Isamaasõja sõdurid marsivad ühes ja samas kaadris mööda tänapäeva linna...

Massikultuur võtab need autorite võtted väga kiiresti relvastusse ning vormindab nad ümber ühe nupuvajutusega reguleeritavasse arvutitarkvarasse. Vaadake, isegi uute elektroonikaseadmete reklaamiklipid on ülesehitatud „mängule“ kujutisega, kuid keegi ju pidi need „mängud“ loomingulises plaanis välja mõtlema...

Mida uut ma olen tehnikast üle võtnud? Ma läksin üle digitrükile, kuna see on kiirem ja kindlam. Aga loomingulises mõttes ma ei võta kelleltki midagi üle ja seda eelkõige seepärast, et võõraste loominguliste võtete kasutamine (eriti siis, kui nad ei ole veel jõudnud avaliku „nupu“ seisundini) peab olema täpselt põhjendatud. Mina aga leian enda jaoks küllaltki harva põhjendusi selleks, et mõelda võõra loomingulise võtte kasutamise üle. Sisemine tsensuur dikteerib mulle lakoonilist keelt ja sisemise maitse järgimist. Kui kunstnik rakendab pidevalt tuntuid stampe, siis see on juba kõlbluse ja eetika küsimus.

Ma töötan Eesti Kunstiakadeemias fotonduse kateedris ja õpetan juba seitse aastat stuudiofotograafiat. Ma näen nii kunsti kui ka kunstiõpetuse kaasaegseid trende. Ma rääkisin kaks aastat tagasi Jelena Skulskajale antud usutluses järgmist: „Mulle tundub, et tulevikus ei saa Kunstiakadeemias olema mingeid teaduskondi ega ka mingeid osakondi, vaid akadeemias hakatakse koolitama mitmesuguseid tehnikaid valdavaid kunstnikke. Selline jagunemine on juba praegugi küllaltki tinglik“.

Nüüd see mulle juba ei tundu, vaid ma olen selles juba täiesti veendunud. Kunstilis-tehniliste vahendite arsenal kasvab hoogsalt, tavalise inimese elu aga lihtustub ja seepärast seisab kunstnik kiusatuse ees jutustada „ilusalt lihtsatest asjadest“. Kuid elu ise ei muutu seepärast lihtsamaks ja et anda see keerukus edasi ma võtan tarvitusele lihtsad vahendid. Või täpsemalt öeldes – väliselt lihtsad asjad, mis tähendab pidevalt kasvavas „kuidas“ mitmekesisuse korral tuleb esiplaanile „mis“.

Ma lõpetan oma jutu arvatavasti sellega, millega ma tegin algust. Viimane „vene küsimus“, mis mind vaevab, on selline: „Miks on meie vene publik oma liidrite suhtes nii sallimatu? Miks ta esitab neile nii koledaid nõudmisi? Miks elukutseline poliitik, kes saab oma töö eest tasu, võib valetada, varastada jne. – meie publikut see aga ei morjenda. Vene avaliku elu tegelane ei või aga kordagi eksida! See aga tähendab, et inimene võib töötada tasuta ühiskonna heaks üksnes siis, kui tal on taskus tema „pühadust“ tõendav sertifikaat! Kõige imelikum selle asja juures on aga see, et selliseid inimesi leidub!

Aga kuidas sellest rääkida?“