Artiklid

„Harta 12“ allkirjastajad ei anna kuidagi demokraatia kaheteistkümne jüngri mõõtu välja


Sergei Seredenko, Vene ombudsman Eestis, 15.11.12 (Originaal vene keeles)

Lugesin „Harta 12“ läbi. Lapse lalin. „Harta 12“ allkirjastajad ei anna kuidagi demokraatia kaheteistkümne jüngri mõõtu välja. Ainult üleskutsed. Kuid ma tulen allakirjastajatele vastu (parafraseerides Yana Toomi – „emban eestlast“) ning näitan neile, kuidas tuleb teha seda, millele nad üles kutsuvad.

1. „Eesti demokraatia laguneb meie silmade all“. Ma olen õnnelik ja ma hakkan rõõmustama kuni selle ajani, kuni teil õnnestub leida sobivaid sõnu, millised eristavad „Eesti demokraatiat“ ning „eestipärase demokraatiat“. Teie teod sünnitasid nimetatud probleemi – teie asi on ka see probleem lahendada.

2. „Kodanikuühiskonnal tuleb oma tahte teostamseks ning surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institututsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad“. Austatud allakirjastajad, siinkohal tuleb teha valik – kas „demokraatia“ või „kodanikuühiskond“, kuna mõlemat ühekorraga ei saa. Demokraatia kujutab endast rahva võimu ja rahva suveräänsust, kodanikuühiskond aga paremal juhul rahva tööriista võimudele surve avaldamiseks, halvemal juhul aga lihtsalt dühootoomiat.

3. „Erakonnad (parteid) peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi“. No on ikka unistus! Parteid ongi sellepärast parteid (ingliskeelne sõna „party“), et nad esindavad mitte kogu ühiskonna, vaid ühiskonna teatud osa huve. Lisaks sellele soovitaksin teil tutvuda teie endi, Eesti seaduste sätetega – teil teostatakse riigivõimu ning kohalike omavalitsuste võimu erahuvides. Kuidas nimetatu lähtub seadustest, sellest ma olen juba rääkinud ja ma ei hakka siinkohal ennast kordama.

4. „Võimulolijad peavad vastutama oma tegude eest. Ühiskond peab neilt vastutust nõudma. Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid“. Ma olen juba korduvalt veendunud asjaolus, et eesti ühiskonnas puudub „vastutuse“ mõiste. Vastutus kätkeb ennast kohustust kannatada oma tegude ebasoodsaid tagajärgi. Mida aga kujutab endast võimu vastutus? Riigikohus on selles korduvalt eksinud, leides, et erakonnad peavad kandma „poliitilist vastutust“.

„Poliitiline vastutus“ on aga iseenesest küllaltki selge asi, mis puutub otseselt kokku võimude lahususe printsiibiga. Poliitilist vastutust kannavad mitte erakonnad, vaid esindusvõimu organid juhul kui nende poolt vastuvõetud normatiivakte tühistab kõrgemalseisev kohus. Ma ei tea, miks nimetatakse sellist vastutuse liiki „poliitiliseks“ vastutuseks, kuid ma võin oletada, et parlamendid saavad karistatud poliitiliste, mitte aga seaduslike otsuste vastuvõtmise eest.

Eestis on aga lood nii, et Riigikogu on praktiliselt täiesti blokeerinud iseenda poliitilise vastutuse. Üksikisikul puudub õigus pööruda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poole. Selleks, et seda teha, peavad üksikisikul olema vahendajad – kohus, õiguskoantsler või kohalik omavalitsus. Õiguskantsleri instituudi 70-da aastapäeva tähistamisel väitis Riigkohtu endine esimees Uno Lõhmus küüniliselt, et Eesti Vabariigi seadused muutuvad üha paremaks ja paremaks, kuna põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusi on üha vähem ja vähem. Uno Lõhmus pole sugugi rumal inimene ning järelikult on tegu petisega, kuna väita selliseid asju on sama mis valetada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et selleks, et meie ellu tuleks „poliitiline vastutus“, tuleb teha teed põhiseaduslikkuse järelevalvele. Äri esimene seadus on vabaneda vahendajatest. Ma luban enda poolt vähemalt kolmetsada avaldust.

Vastutuse teiseks liigiks on materiaalne vastutus, kus neile, keda võim on ebaõiglaselt solvanud, hüvitatakse materiaalne kahju. Riigikogu aga võttis vastu eriseaduse enda vastutuse (vastutamatuse) kohta ning halduskohtud on ellu kutsutud seda vastutamatust kaitsma. NB! Objektiivselt peaks olema nii, et halduskohtunikud peaksid olema valitavad rahva poolt. Antud väite argumenteerimiseks esitan ainult kaks argumenti. Esiteks – kuidas saab halduskohtunik vaadata läbi riigi vastu esitatud vaidlusi, kui ta on riigi poolt paika pandud ning saab riigilt töötasu? Teiseks: kuidas saab vormistada kohtuotsust näiteks „Sergei Seredenko vs. Eesti Vabariik“ Eesti Vabariigi nimel, see tähendab kostja nimel? Millisest poolte võrdsusest saab siin üldse rääkida? Halduskohtute otsuseid tuleks võtta vastu „Seaduse nimel“.

5. „Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet“. Tõsiselt või? Siis soovitaksin teil asuda Arnold Rüütli Ühiskondliku kokkuleppe Fondi likvideerimise kallale, kuna muidu jääb arusaamatuks, millise tegevuse eest selle fondi töötjad palka saavad. Tehke: likvideerige algul ise enda vana jama, seejärel aga räägime uutest asjadest.

6. „Kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument“. Kas on probleeme? Kas teil on juba meelest läinud, kustkohast jalad kasvavad? Siis küsige seda Marju Lauristini käest, kellel peab hästi meeles olema, kuidas Jüri Adams rääkis Põhiseaduse Assambleele kodusel moel järgmist juttu: „Miks on antud projektis puudu rahvaalgatuse õigus? Arvatavasti pole see vajalik, kuna Põhiseaduse sätted näevad ette, et seadusandliku initsiatiivi õigus on igal Riigikogu liikmel. Ma ütleks nii, et ma ei kujuta endale ette sellist asja, et ühiskonna ette võiks tulevikus kerkida niivõrd tõsine probleem, et ühiskond ei suudaks leida valitud Riigikogu liikmete hulgast vähemalt ühte liiget, kes ei tõstataks sellist probleemi seaduse projekti kujul. Sellest piisab täielikult, et loobuda rahvaalgatuse õigusest“...

Noh, kodanikud – „mässav Eesti eliit“, kas Riigikogus resideeruvad sugulased on otsa lõppenud?

7. Hinnates „Harta 12“ poliitilise mõtte sügavust, piisab ülalloetletust täielikult. Te ise panite aluse formaadile „üks tekst – üks mõte“. Siin on aga tegu ilmse ülepakkumisega...

P.S. Ma tunnen vaevalt pooli „Harta 12“ allakirjutanutest. Teisi ma ei tunne. Arvatavasti on tegu kirjanikega.