Artiklid

Ombudsmanidest


Sergei Seredenko, Vene ombudsman Eestis, 10.10.12 (Originaal vene keeles)

Viimasel ajal ma olin sunnitud avaldama üsna teravas vormis arvamusi igatmasti Eesti ombudsmenide kohta. Minu arvamused tõid endaga kaasa rida küsimusi. Minu vastus on selline – ärge andke põhjust.

Inimõiguste kaitsmise imiteerimise Eesti süsteem on seni sünnitanud kolme ombudsmeni. Esimene ombudsmen on riiklik, kes ühitab enda inimõiguste kaitse alast tegevust õiguskantsleri ametikohaga; teine ombudsmen peab soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise voliniku ametit ning kolmanda puhul on tegu Tallinna ombudsmeniga.

Mispärast ma aga räägin siinkohal imitatsioonist? Tegu on vajalike volituste ning kompetentsi puudumisesega. Volituste puudumine paistab eriti anekdootlikult silma „soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise voliniku“ ametinimetuses.

Kõige kolme ülalnimetatud ametikoha puhul on tegu personaalsete, isiklike ametikohtadega. Säärane „isiklik“ lähenemine on küllaltki haruldane avaliku administreerimise puhul ning Eestis (kui rääkida) kvantiteedist, on ta avalikust edministreerimisest praktiliselt välja tõrjutud. „Isiklikud“, koos nimedega on enamsti mitte ametnikud, vaid „avalik-õiguslike metite kandjad“ – notarid, kohtutäiturid, vandetõlgid jne. „Isiklikke“ ametnikke on aga tunduvalt vähem ning ombudsmenide puhul peabki nii olema. On selge, et säärasel eristamisel on mõte siis, kui sellele lisanduvad isiklik laialdased vastutus ning kompetents. Võime ise võtta vastu otsuseid, mis toovad endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, ise kontrollida nende täitmist ning kanda nende eest vastutust.

Mida aga see volinik üldse suudab? Vabariigi Valituse vastavasisuline määrus kõlab järgmiselt: „ ...kogub andmeid..., kogub ja analüüsib andmeid..., kogub informatsiooni..., teostab järelevalvet..., vaatleb..., analüüsib..., tellib uuringuid...“

Kui see ongi kompetents, siis seda võib iseloomustada kui staabilist ning ta on iseloomulik nõuniku kompetentsile mingis juhtimiskollektiivis. Antud kompetents on väga kauge isiklikust kompetentsist, kuna antud nimekirjast on puudu üks sõna – „otsustab...“.

Tallina ombudsmen on väliselt “sõltumatu” ning isegi “otsusekindel” – ta “teostab kontrolli”. Aga mida edasi? Edasi on aga nii: „Kui asutus ei täida ombudsmeni ettepanekut või soovitust või ei vasta tema järelepärimisele, siis võib ombdsmen teha antud puhul ettepaneku asutusele, kes teostab antud asutuse üle järelevalvet – linnavalitsusele või vajaduse korral linnavolikogule“. Kõik ülalöeldu tähendab, et Tallinna ombudsmenil puudub samuti õigus saavutada enda otsuste täitmist.

Mis aga võiks säärast „kompetentsi puudumist“ kompenseerida? Ainult üks asi – isiklik autoriteet. Isikliku autoriteedi nõue esitatatakse õiguskantslerile (ja arvatavasti ka ombudsmenile, kuna meil on ühendatud nii õiguskantsleri kui ombudsmeni ametikoht ). Vastavalt seadusele peab õiguskantsleri puhul olema tegu „kogenud ning tunnustatud juristiga“, see tähendab inimesega, kelle sõnu võetakse kuulda. Minu isikliku arvamuse kohaselt oli selliseks inimeseks ainult vanake Eerik-Juhan Truuväli. Endine kohtunik Allar Jõks muutis õiguskantsleri „sõltumatu“ ametikoha avalikult poliitiliseks, endine vandeadvokaat Indrek Teder jätkab Allar Jõksi poolt alustatut. Ja seda meie silme all.

Käesolevad märkmed nägid ilmavalgust mitte niisama, vaid seoses kahe skandaaliga, millede tegelasteks on justnimelt ülalnimetatud tegelaskujud. Esimese skandaali kangelaseks sai Indrek Teder, kes nägi vastuolu põhiseadusega selles, et kohalike omavalitsuste poolt loodavatel erakoolidel on õigus valida õppekeelt. Indrek Teder kui õiguskantsler saatis esildise Riigikogule, kes haaras sellest esildisest rõõmsalt kinni. Neile, kes selle asjaolu unustasid või kes sellest ei teadnud, tuletan siinkohal meelde, et Eestis on seaduslikkuse üle järelevalvega üldse lahtine teema: Vabariigi Presidendi näol pole tegu „põhiseaduse garandiga“, prokuratuur on aga üldse põhiseadusevastane organ (see tähendab, et põhiseaduses pole prokuratuurist sõnagi kirjas).

Sellest poleks suurt lugugi ja Indrek Tederil on õigus hiilata enda eestipäraste arusaamadega eesti seaduslikkusest, kuid antud asjas on üks konks: Indrek Teder asus oma tegevusega tampima maatasa rahvusvähemuste niigi kärbitud õigusi, millised aga langevad inimõiguste üldise kaitse alla. Inimõigusi peab aga kaitsma juba ombudsmen Indrek Teder ja seepärast on tegu ilmse huvide konfliktiga. Kaevata Indrek Tederile Indrek Tederi peale on aja raiskamine, kuid neid kahte ametikohta tuleks lahutada,  selleks aga peaks keegi tõstatama antud küsimuse Riigikogu ees. Keskerakond keeldus sellest. Mul pole õigust midagi Keskerakonnalt nõuda, kuna ma ei hääletanud nende poolt. Seepärast kui keegi rahvasaadikutest soovib kohata oma nime ajakirjaduses (ja seda asja eest!), siis tere tukemast! Ma valmistan ette kõik vajalikud dokumendid.

Teine, veelgi eredam imitatsioonihõngulisem konflikt leidis aset just sellesama soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise volinikuga Mari-Liis Sepperiga. Seda, et Mari-Liis Sepper ei vastanud minu järelepärimisele aasta aega ning tegi seda üksnes kohtuga ähvardamisel – siin pole tegu konflikti, vaid rutiiniga. Mari-Liis Sepperi konflikt leidis aset Vabariigi Välisministeeriumiga. Antud konflikti faabula leidis laialdast kajastust meedias ning kahe sõnaga võib seda kokku võtta järgmiselt: Mari-Liis Sepper tegi kindlaks Välisministeeriumi-poolse diskrimineerimise diplomaadi ametikoha konkursi korraldamisel, Välisministeerium polnud aga voliniku järeldustega „kategooriliselt nõus“.

Imiteerimise põhjalikult ülesehitatud süsteem hakkas murenema, kusjuures selles on süüdi mõlemad osapooled. Esiteks: Mari-Liis Sepper ei saa oma töötasu selle eest, et ta tuvastaks venelaste diskrimineerimise fakte. Välisministeerium aga unustas lolli peaga „ühised“ huvid, unustas „Eesti asja“ ning tormas enda erahuvide kaitsele. Ja Mari-Liis Sepperile adresseeritud Välisministeeriumi hõiget: „Tüdruk, mine õige ...!“ võeti kuulda. Selle asemel, et lasta skandaalil vaikselt sumbuda, läks Välisministeerium üle avalikule konfrontatsioonile, näidates sellega, et võrdse kohtlemise volinikul puuduvad igasugused volitused. Hea põhjus teha Vabariigi Valitsuse kinnisel istungil Urmas Paetil kõrvad tuliseks.

Ma ei hakka siinkohal välja kirjutama ravimit imiteeriskatku raviks, kuna tõbine keeldub tadlikult kõigist venelaste poolt tarnitavatest ravimitest. Soovin siinkohal osutada tähelepanu hoopis muule: ombudsmen ei pea olema ainult „ainuisikuline“, vaid ta võib olla ka „kollektiivne“. „Kollektiivse“ ombudsmeni eredamaks näiteks on Venemaal tegutsevad niinimetatud „Sõduriemade Komiteed“ (minu mäletamist mööda tegutseb Rootsis spetsiaalne ombudsmen, kes tegeleb kutsealuste probleemidega). Venemaa naised saavutasid võimatut – murdsid läbi sõjaväest valitsevast bürokraatiast ning esitasid avaliku väljakutse sõjaväes maad võtnud „dedovštšinale“. Ja need naised võidavad, kuna ühiskond võttis neid algul kuulda, hiljem aga järgnes neile.

Ka meie auks võib öelda, et meil pole eeskujusid kaugelt otsida – meil on „Vene Kool Eestis“.