Artiklid

"Okupatsioon" - olla või mitte olla?


Sergei Seredenko, 07.02.12 (Originaal vene keeles)

Ma sooviksin avaldada oma arvamust niinimetatud "okupatsiooni" teemal. "Meediasuhtluses" kogenud Eiki Nestor (erinevalt tema sõnul selles asjas vähekogenud Tšerepanovilt) saatis (nagu see on Eesti poliitikutel kombeks) kahele keelekogukonnale kaks signaali: venelastele, "et mingist moratooriumist Eesti okupeerimise teemal ei saa olla juttugi", eestlastele aga,et "ei saa olla mingit arutelu okupatsiooniteema üle". Tunnetage vahet.

Tundub, et siinkohal on vaja tänada Tšerepanovit ja Affanasjevit selle eest, et nad kasutasid enda kasuks ära meedia-poolse tähelepanu oma persoonide suhtes ning kulutasid selle tähelepanu ära riigi kõige olulisema probleemi heaks. Kuid sellega minu tänu neile isikutele ka piirdub ning nüüd ma teen algust etteheitedetega.

Esiteks: Mart Laar loetles Eesti Vabariigi jaoks mitte ühe, vaid tervelt kolm okupatsiooni. Millist neist okupatsioonidest peetakse silmas?

Teiseks: Härrased! Kui te juba võtsite kombeks kajastada võõraid mõtteid, siis tehke seda kohusetundlikult ja nii, et te toote ära mõtte autori nime. Seda seepärast, et just mina esitasin juriidilise järelduse, et "okupatsioon" on eelkõige usu küsimus. Ma esitasin nimetatud järelduse 5.novembril 2006.aastal aset leidnud ümarlaual. Ma valmistasin käesoleva ümarlaua volitusel ette vastava memorandumi Riigikogule, milles ma analüüsisin nelja Pronkssõdurit puudutavat seaduseelnõud. Nimetatud memorandumis sisaldus ka mõte, et kuni vastava kohtuotsuseni on seadusandluses lubamatu läbi suruda "okupatsiooni" teemat, kuna selline tegevus rikub veendumuste vabadust, tehes seda ühtlasi brutaalselt - toetudes riigi sunnijõule.

Kolmandaks: Minu poolt väljapakutud mõte diskurssi taandamiseks "usuküsimuseks" kujutabki tegelikult endast moratooriumi, kuna korralikud inimesed usuteemalistesse vaidlustesse ei lasku. Seepärast, austatud härrased, te kasutasite ära minu pagasi ja seda ilma minu sellekohase loata ning pealekauba te tegite seda äärmiselt saamatult. Kuid aitab sellest.

Võib üksnes rõõmustada fakti üle, et Tšerepanov liitus sotside ridades oma mentori Pihliga. Vähem on küsimusi. Seepärast pole sugugi imelik, et Tšerepanov andis kohemaid tagasikäigu ning tunnistas "okupatsiooni" kui "ajaloolist fakti" - täpselt samamoodi, nagu tegi seda mõnda aega tagasi Pihl. Siinkohal ma tahaksin teha pausi, otsida välja taskuräti ning puhastada vahtu niiviisi väitvate inimeste suude ümber.

Aga sellepärast et "okupatsioon" ei saa olla Eesti tingimustes ei ajalooliseks ega ka juriidiliseks faktiks. Tegu võib olla üksnes faktide hinnanguga. Ja jurist Tšerepanov võiks seda mõista (mis aga puutub Pihlisse, siis mu keel ei paindu teda juristiks nimetama). Juriidilisteks faktideks on sündmused, teod ning õiguslikud seisundid. "Okupatsiooni" lühimääratlus on - "vaenlase territooriumi ajutine hõivamine relvajõudude abil".

Mida võib siinkohal faktiks lugeda? Faktiks on Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti sõlmimine 28.septembril 1939.aastal, mille raames (!) toodi Eestisse nõukogude sõjaväekontingent. Siinkohal on paslik lisada, et seda tehti raha eest! Ning siis, kui nimetatud pakti täitmiseks oli vaja küüditada kõik Paldiski elanikud,tõstatas Eesti Vabariigi juhtkond ainult ühe küsimuse - kui suurt raha selle eest saab?

Faktideks on ka nimetatud lepingu sätete rohkearvulised Eesti-poolsed rikkumised. Nõukogude Liidu täievolilise esindaja K.Nikitini (kelle portree on üles pandud VF Tallinna Suursaatkonnas) depeššid kubisevad kaebustest Eesti poole käitumise üle. Nagu teada, sai Nõukogude Liidu juhtkonnal eestlaste säärasest käitumisest lihtsalt kõrini ning seepärast nõukogude juhid nõudsidki K.Pätsilt uue valitsuse ametissenimetamist, "kes täidaks ausalt lepingu tingimusi". Millega kogu see lugu lõppes, on teada, kuid ilmselge on ka see, et 1940.aasta suvel aset leidnud sündmused ei lange kuidagi "okupatsiooni" määratluse alla.

Esiteks: nõukogude väekontingent juba asus osal Eesti territooriumist ja seda lepingu alusel, kusjuures nõukogude sõjaväelaste liikumisrežiim väljaspool sõjaväebaaside territooriume oli äärmiselt range.

Teiseks: tegu oli liitlasvägede, mitteaga vaenalastega - nagu on teada, ei Eesti Vabariik ega ka Nõukogude Liit ei olnud teineteisele sõda kuulutanud. Nimetatud asjaolu on väga oluline silmas pidada: kui nõukogude lennukid startisid Talvesõja ajal Eesti lennuväljadelt pommitama Soomet, siis vastuseks Soome etteheidetele Eesti-poolse neutraliteedi rikkumise kohta olid Eesti juhtide kõrgele tõstetud kulmud ning hämmeldunud küsimus: "Kas Nõukogude Liit ja Soome on siis omavahel sõjas?". Ei, nad ei seda ole. Kõigest sellest on väga hästi kirjutanud Magnus Ilmjärv - üks vähestest autoritest, keda võib tõesti pidada ajaloolaseks.

Kas tolleaegsete eestlaste vaatenurgast oli Eesti territoorium 1940.aasta suvel Nõukogude Liidu poolt "okupeeritud"? Mul ei ole see teada - mulle pole kätte sattunud sellekohaseid dokumentaalseid tõendeid. Kui vaadelda tunnistajate ütlusi - Arnold Meri jutustust - siis ei, ei olnud. Nagu mul õnnestus teada saada, mainitakse Eesti "okupeerimise" teemat esmakordselt rahvusvahelises õiguses 28.septembri 1960.a. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioonis - tervelt 20 (!) aastat pärast asetleidnud sündmust. Nimetatud resolutsioon on igas mõttes vaimustav: selles loetletakse üheaegselt nii "anneksiooni", "okupatsiooni" kui "inkorporatsiooni". Kohe tekib kiusatus lisada - "vajalik alla kriipsutada". Allakriipsutamine leidis aset läinud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpul...

Nüüd aga "okupatsiooni" tänapäevasest Eesti-poolsest lahtimõtestamisest. Eestlased esitavad okupatsiooni kui kuritegu, mille tulemuseks oli ..... ei tea mis asi, kuna eestlased ei kaotanud omariiklust mitte ühegi versiooni korral: lähtuvalt minu versioonist eksisteeris eestlaste omariiklus Eesti NSV näol, eestlaste versiooni kohaselt eksisteeris de jure kusagil nõelatera otsas Eesti Vabariik. Nõel asub teadupärast munas, muna asub aga omakorda laekas.Laegas asub omakorda tamme otsas. Tamm asub omakorda kusagil saarel...

Antud muinasjutulist arusaama oli ellu kutsutud tagama "õigusliku järjepidevuse" teooria, mille pärast ma ei saa kuidagi lõpetada oma "Vene tõde Eesti konstitutsioonist". Seda seepärast, et vaatamata sellele, et ma olen lugenud üle viiekümne vastavateemalise teose, jääb mulle "õigusliku järjepidevuse" teooria senini täiesti arusaamatuks. "Lähtuvalt" nimetatud teooriast võib Türgi lugeda ennast praegu Bütsantsiks, Moldova aga Roomaks. Ma selgitasin selle teooria fenomeni oma töös "Eesti tuumapomm". Tegu on tõesti rahvusvahelise õiguse põhimõtete alla pandud tuumapommiga.

Kuritegelik käitumine tehakse kindlaks üksnes kohtu poolt ning selleks ei sobi poliitilised deklaratsioonid. Ma olen sellest oma memorandumis ka otsesõnu kirjutanud. Veelgi enam - 2008.aastal oli ka kaks vastavat signaali Eesti poliitikute - IRL-i praeguse esimehe Urmas Reinsalu (erakonna häälekandjas) ja EV Presidendi Toomas-Hendrik Ilvese poolt. U.Reinsalu ja T-H.Ilves väitsid, et vaidlusalused küsimused Venemaaga tuleks läbi vaadata kohtus. Kuid siis sekkus asjasse Saakašvili...

Küsimus kohtuskäigu kohta Venemaaga "okupatsiooni" küsimuses on küsimuste küsimus Eesti riikluse jaoks tema tänapäevasel kujul. Ühelt poolt tõukab kohtuskäimist tagant tuline rahasoov - "okupatsiooniga tekitatud kahju" on juba ammu kokku arvutatud (inimesed tegid tervelt kümne aasta jooksul tööd!) ning Vabariigi Valitsus andis 2006.aasta sügisel Justiitsministeeriumile korralduse koostada vastav hagiavaldus. Kuid hagiavalduse koostamise asemel saadeti erru tollane justiisminister Ken-Marti Vaher ning koos temaga ka vastav korraldus. Selle mängu panuseks on Eesti praeguse riikluse formaat - oma võludega ühtede ning jubedustega teiste jaoks. Seepärast Eesti üritabki plaksutada ainult ühe käega, maakeeli öeldes - üritab üheagselt ronida kuusepuu otsa ning samas selle ronimise käigus mitte viga saada. Sellest tulenebki ka valem: ei mingit moratooriumi aruteludele, ei mingit arutelu.

Ja lõpetuseks: Eestis ei ole asjakohane jätta ajalooteadust üksnes ajaloolaste pärismaaks. Eksisteerib selgitus, miks Eestis käituvad ajaloolased nagu juristid ning miks juristid käituvad nagu ajaloolased. Tartu Ülikool, mis kannab seaduses ametlikku nimetust "rahvusülikool" suhtub erilise pieteeditundega õiguse ajaloolisesse koolkonnasse. Õigusteaduse sõnastik annab õiguse ajaloolisele koolkonnale alljärgneva selgituse:

"Ajalooline koolkond kujutab endast õigusteaduse voolu, mis sai alguse XIX sajandi esimesel poolel. Ajalooline koolkond sai alguse Saksamaal, kus sai ka eriliselt tuntuks. (…) Ajaloolise koolkonna rajajaks oli Göttingeni ülikooli õigusteaduse professor Gustav von Hugo (1764-1844). (…) Ajalooline koolkond püstitas küsimuse tänapäeva õiguse ning eelnevate ajastute õiguse järjepidevuse võimalikkuse kohta. Vastavalt ajaloolise koolkonna postulaatidele on juristid kohustatud oma praktilises tegevuses nimetatud järjepidevusega arvestama. Ajaloolise koolkonna mõjul lakkasid juristid tunnetamast loomuõigust universaalse etalonina. Ajaloolise koolkonna mõjul hakkasid paljud juristid kalduma ajalooliste seisukohtade poole. (…) Tähtsaimaks õiguse allikaks kuulutati tava, kodifikatsioon põlati ära, õigust kujutati kui "rahva vaimu" järk-järgulist kujunemislugu". (…) "Rahva vaim" on rahvuse õigusteadvuse eripäraks. "Rahva vaimu" peamiseks mõjutavaks faktoriks on ajaloolised tingimused, milledes rahvas saab oma alguse ning kujuneb välja. "Rahva vaim" ei ole suuteline isearenemiseks.