Artiklid

Õigus õigusetusele ehk ohtlik lähenemine inimõiguste problemaatikale


Rafik Grigorjan, 28.05.2012, (Originaal vene keeles)

„Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele“.

(Eesti Vabariigi Põhiseadus)

Kaitsepolitseiameti peadirektor härra Raivo Aeg ütles oma intervjuus ajalehele „Infopress“ järgmist: „Alati ei pea pälvima tähelepanu üksnes kuritegu. Me osutame ühiskondlikule protsessile, millest need isikud võtavad osa. Osavõtt seisneb vastuseisus kehtivate seaduste täitmisele. Meie arvates on see ebanormaalne, ühiskonda on vaja teavitada, millised hoiakud on venekeelse elanikkonna seas levimas. Kui kohaliku omavalitsuse tippametnikud avaldavad riiklikule integratsioonipoliitikale aktiiivset vastuseisu, siis sellised faktid väärivad hukkamõistu“. Kaitsepolitseiameti peadirektori sõnadest võib järeldada, et igasugused mittenõustumise väljendused valitsuserakondade haridus- ja integratsioonipoliitikale kujutavad endast „vastuseisu kehtivatele seadustele“, mis on aga otseseks ohuks riiklikule julgeolekule. Kuid seejuures jääb arusaamatuks kuidas see asjaolu haakub rahvusvähemuste ja inimõigustega aga ka asjaoludega, et integratsiooni näol on tegu vabatahtiku protsessiga ning tõega, et kedagi ei ole võimalik vägisi integreerida. Ühiskonna integreerumisel on oluline roll mõlemal Eestis elaval kogukonnal, ehk teisisõnu: „ühe käega on võimatu plaksutada“.

Siinkohal sooviksin aga meelde tuletada, et eestlased ja rahvusvähemused integreeruvad üksnes siis, kui neil on ühised väärtused ning huvid. Riigi ja tema organite ülesandeks on tee rajamine, et mõlemad kogukonnad saaksid üksteisele läheneda, mitte aga ehitada keelelisi võid muid barjääre, hirmutada ühtesid ühiskonnaliimeid ning kaitsta teisi. Võrdõiguslikkus kujutab endast inimkonna pühimat seadust, kuna ilma võrdõiguslikkuseta on igasugune integreerumine absoluutselt mõeldamatu. Kui venekeelene elanikkond kaitseb enda õigust emakeelsele õppele, siis see ei tähenda, et tema esindajad rikuvad sellega Eesti Vabariigi seadusi ning neid võib sellise tegevuse eest jälitada.

Härra Raivo Aeg väidab: „Härra Kõlvart tuli välja ettepanekuga anda venekeelsed gümnaasiumid erakätesse – see nõue on seadustega kooskõlas ning seda võib teha. Kuid meie sõnum on järgmine: seal, kus haridust rahastatakse riigi poolt, peavad kehtima ka riigi poolt kehtestatud seadused“ Mulle on alati tundunud, et vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium on kohustatud tegutsema ning kulutama talle eraldatud rahalisi vahendeid vastavalt seadustele, mitte aga vastupidi. Õigusriigi tähtsaimaks tunnusjooneks on see, et kõik inimesed, ühiskondlikud organisatsioonid, valitsus ning isegi riik ei tohi seadusi rikkuda, vaid kõik nad on kohustatud tegutsema vastavalt õigusele. Selleks, et inimesed teaksid oma õigusi ja kohustusi ning oskaksid kontrollida riigivõimu altpoolt, eksisteerib Konstitutsioon. Konstitutsiooni on riigi põhiseadus, kuna tema sätete alusel on üles ehitatud riigi kõigi ülejäänud seaduste ning seadustest alamalseisvate aktide hierarhia.

Kui Eesti Vabariigi Põhiseadus annab õppeasutustele võimaluse valida ise õppekeelt, siis iga ametiisiku või riigiorgani näol, kes takistab antud õiguse teostamist, on tegu seaduserikkujaga, kuna nedd ametisikud ja riigiorganid takistavad põhiseadusliku õiguse realiseerimist. Eesti Vbariigi Põhiseaduse paragrahv 37 märgib, et „Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel“. Hariduse näol pole tegu parteiideoloogia sfääriga, vaid isiksuse ja ühiskonna arengu baasiga. Kool peab rajanema teadusele ja kultuurile, aga mitte ideoloogiale. Igal isiksusel on õigus valida endale meelepärane ideoloogia nagu ka iga rändur valib ise oma teekonna pühakotta. Kui ideoloogia kannab sügavalt erakondlikku pitserit, siis seadused luuakse kõigi ühiskonnaliikmete tarvis ja seda sõltumata inimeste erakondlikust ning rahvuslikust kuuluvusest.

Nagu teada, ei ole ministeeriumide ja ametkondade näol tegu seadusi loovate organitega ning seepärast ei ole nende tegevuse kritiseemine õigusrikkumine ega ka kuritegu.Igaüht, keda hakatakse antud põhjusel jälitama, tuleb lugeda ülekohtu, see tähendab seadusetuse ohvriks. Tegevus riigi julgeoleku tagamisel ei tohi ahistada Eesti VabariigiPõhiseadusega garanteeritud inimõigusi ning vabadusi. Eesti Vabariigi Põhiseeaduse § 42 sätete kohaselt: „Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta“.Samuti ei tohi kedagi sundida muutma oma vaateid ja seisukohti isegi juhul, kui nad ei lange ühte valitsuse arvamusega või ei ole mõnele konkreetsele riigiametnikule meelt mööda.

Meie riigis on tsensuur keelatud, mis aga omakorda tähendab, et meil peab olema täies ulatuses tagatud sõna- ja trükivabadus. Iga inimene omab õigust oma peaga mõelda, väljendada vabalt oma vaateid ning seisukohti.  Igasuguse nimetatud õiguse kitsendamise näol on tegu  seaduserikkumisega. Seadus määratleb täpselt kindlaks sõna- ja trükivabaduse kitsendused, millede eesmärk on tagada teiste kaaskodanike tervis, riiklik ning ühiskondlik julgeolek: nii on keelatud sõjapropaganda, rahvusliku, rassilise või usulise vaenu levitamine jne. KAPO aastaraamatus ära toodud isikute tegevus ei mahu ühegi nimetatud kriteeriumi alla.

Ei tohi unustada ka ajaolu, et neid isikuid, kes jälitavad kodanikke nende veendumuste alusel, levitavad väärinformatsiooni, sekkuvad teiste kodanike eraellu ning teostavad kodanike varjatud jälgimist võib võtta kohtulikule vastutusele.

Milles siis sesneb Tallinna aselinnapea Mihhail Kõlvarti süü? Võib-olla selles, et Mihhail Kõlvart otsustas vaidlustada need vabariigi valitsuse otsused, millised rikuvad kooliõpilaste põhiseaduslikku õigust valida vabalt õppeasutuse õppekeel või hoopiski selles, et ta üritab leida variante venekeelsete koolide õpilaste ja nende vanemate tahte realiseerimiseks eragümnaasiumide moodustamise kaudu? Kui munitsipaalametnik oli Mihhail Kõlvart kohustatud seda tegema, temale heidetakse aga ette, et ta seisab inimeste seaduslike huvide kaitsel, ehk teisisõnu, et ta täidab kohusetruult oma ametiülesandeid. Võib-olla on küsimus aga hoopis selles, milliste inimeste huvide eest Mihhail Kõlvart seisab, kuna inimesi on ju mitmesuguseid: rikkaid ja vaeseid, mehi ja naisi, kodanikke ning mittekodanikke, „omi“ ja „võõraid“.

Lugedes austatud KAPO peadirektori väljaütlemisi jääb mulje, et Eesti riigile kujutavad ohtu üksnes need isikud, kes ei väljenda oma nõusolekut valitsuserakondade poolt viljeldava poliitikaga. Need inimesed aga, kes takistavad mitte-eesti elanikkonna tahteavaldust,  nimetavad ligi kolmandiku vabariigi elanikkonna emakeelt „okupantide keeleks“, õhutavad rahvustevahelist vaenu, jäävad KAPO huviorbiidist välja.

On halb, kui ametiisik eksib, kui ametiisik on oma eksimustes järeleandmatu, siis on see vastik, kui ametiisik hoopleb oma eksimustega – siis on see juba ohtlik. Pärast sääraseid väljaütlemisi on tekkimas hirm demokraatia ja vabaduse saatuse pärast Eestis. Autori häda on selles,  et ta pakub tänastele küsimustele eilseid vastuseid.

Teiselt poolt ma aga nõustun KAPO peadirektoriga selles, et nii gümnaasiumide eesti õppekeelele üleminekule kui ka integratsioonile tervikuna kulutati olulisi rahasummasid või nägu ütleb Raivo Aeg. „Raha võeti vastu ja kulutati ära, kuid püstitatud eesmärk on siiani saavutamata“. Tõepoolest, kuhu kadusid gümnaasimidele ja integratsioonile kulutatud miljonid kroonid ja tuhanded eurod? Kas keegi on kunagi tõsiselt kontrollinud Integratsioonifoni ning haridus- ja integratsioonisfääri eest vastutavate ministeeriumide tööd? Kas keegi on mõelnud selle peale, millise seaduse alusel toimub rahvuslike kultuuriseltside ja „pühapäevakoolide“ rahastamine, kui seadustes puudub isegi selline termin nagu „pühapäevakool“, mittetulundusühingute rahastamise baaspõhimõtted töötatakse aga välja kitsas ametnikeringis? Selle asemel, et hakata tegelema nimetatud küsimustega lähtuvalt põhimõttest: „Kui õunapuult ei õnnestu õunu kätte saada, siis tuleb õunapuud tugevamini raputada“. Härra Aegile ei mahu pähegi mõte, et püstitatud eesmärgid on jäänud paljuski saavutamata ning integratsiooniks ettenähtud rahalised vahendid kaovad ei tea kuhu mitte sellepärast, et keegi takistab integreerimist, vaid hoopistükkis seepärast, et kogu koolide eestikeelsele õppele ülemineku programmi ning ühesuunalise integreerimise näol on tegu elutute nähtustega, mis on läbi imbunud parempoolsest ideoloogiast, müütidest ja stereotüüpidest. Kõigis integratsiooniprogrammides on mitte-eestlastele jäetud mitte objekti, vaid subjekti, assimileerumise toormaterjali roll. Antud juhul on tegu probleemi ülekandmisega haigelt pealt tervele. Äkki oleks vaja otsida probleemi lahenduse võtit mitte „integreeritavate“, vaid hoopiski „integratsiooni organiseerijate“ seas? 

Aga milleks üldse tekitati kogu see meeletu tohuvabohu Mihhail Kõlvarti, Yana Toomi ning Mihhail Stalnuhhini mainimisega KAPO aastaraamatus?

Raivo Aeg: „Need inimesed, kes ei tunne erilist huvi meediaväljaannete vastu, ei saa ise luua tervikpilti üksikutest väljaastumistest ning meedias avaldatud artiklitest. See ongi KAPO aastaraamatu üheks eesmärgiks – esitada teatud kindlad probleemid fookuses ning anda neist ühiskonnale kontsentreeritud vaade“. Ttuleb välja, et riikliku julgeoleku tagamise eesmärgil oli anda ülalnimetatud isikute tegevuse „kontsentreeritud“ eriteenistuste-poolne hinnang. Eesti poliitikute ning osade teadlaste seas on laialt levinud seisukoht, et kui inimesele saab selgeks eesti keel, siis tal muutub kohemaid mõtlemine ning seda inimest võib lugeda integreerumuks. Kuid nüüd selgus, et kuigi paljud mitte-eestlased õppisid eesti keele selgeks, siis eestlasteks nad ei muutunud. Parafraseerides Geoge Orwellit: on olemas „õige“, valitsusepoolne seisukoht, mida ei ole lubatud arvustada ning iseenda seisukoht, mida üldiselt siiski võib kritiseerida.

Riikliku julgeoleku organite tööks ei peaks olema tegelemine teisitimõtlejate ning kodanike väljaütlemistega. Erinevalt totalitaarsetest režiimidest ei tohi demokraatlikes riikides mitte keegi anda suumiseid teistele kaaskodanikele selles osas, kuidas viimased peaksid mõtlema ning arutlema. Igale inimesele peab omama tagatud õigus arutada, rääkida ning avaldada meedias asju, milliseid ta peab oma tõekspidamisteks, kuid seda üksnes tingimusel, et nimetatud väljaastumised ei tekita otsest kahju teistele ühiskonnaliikmetele. Inimkonna ühiselu kuldreegel kõlab: "Ära tee teistele seda, mida sa ei soovi iseendale!“. Siis, kui seda reeglit rikutakse, tekib konfliktioht ning seega ka oht nii riigi kui ka ühiskonna julgeolekule.