Artiklid
Kuni me oleme stereotüüpide vangid ei aita meid ükski harta.
Olesja Lagašina, 14.11.2012, (Originaal vene keeles)
Käesoleva poliitilise olukorraga rahulolematute ühiskonnategalste poolt allkirjastatud „Harta“ ümber käiv diskussioon ning üleskutse ise kutsuvad esile vastakaid tundeid. Ühelt poolt on ilmselge, et riigis napib poliitilist kultuuri ning kodanikualgatused surutakse lihtsalt maha, teisalt aga ilmneb, et „Harta“ allakirjastajate väljaütlemistest kumab küllaltki kitsavõitu demokraatliku mõtte suunitlus.
„Harta“ allkirjastajate sõnul puudub meie riigis võimalus poliitiliste protsesside mõjutamiseks ning et demokraatiast on järgi jäänud üksnes tühi kest. Samas aga ei ole kõik „Harta“ autorid valmis mõistma hukka vene kodanikuaktivistide vastu suunatud survet. Me esitasime „Harta“ allkirjastajatele sihilikult küsimuse nende suhtumisest Blintsova ja Bessedini vastu suunatud protsessi ning KAPO aastaraamatu publikatsioonidesse, kuna nimetatud publikatsioonid loovad väära ettekujutlust inimestest, keda loetakse mitte üksnes poliitilisteks liidriteks, vaid ka moraalseteks autoriteetideks.
Me saime oma küsimustele küllaltki stereotüüpse vastuse, milles mainiti „Tallinna poliitikat“, „Notšnoi Dozori“ ning ühendust „Naši“. Nimetatule on kombeks viidata eesti avalikul maastikul, samas aga käib jutt poliitilisest probleemist, mis teeb reaalset muret suurele osale eesti ühiskonnast. Nimetatud probleem puutub vähe kokku naaberriigi poliitiliste ambitsioonidega ning omab sidet Tallinna linnavõimudega üksnes seepärast, et Tallinna linnavõimudel õnnestus leida oma valijaskonna tundlik närv.
Antud asjas on aga üks väga delikaatne moment: korralikud inimesed ei pane erilist rõhku rahvuslikele probleemidele. Intelligentsel inimesel on kosmopoliitiline mõtteviis ning seepärast püüded viia diskussioon üle rahvuslikule pinnale tundub sellisele inimesele pehmelt öeldes kohatuna. Samas on aga ilmselge, et eksisteerivad poliitilised probleemid, millised omavad rangelt rahvuslikku spetsiifikat ning millised on sünnitatud justnimelt (Põhiseaduse mõistes) rahvusriigi kontseptsiooni poolt. Kas me peaksime nende probleemide olemasolu eirama üksnes lähtuvalt meie heast kasvatusest või me peaksime hoopis tunnistama nende probleemide lahendamise vajadust, lähtuvalt üldisest õigusest demokraatlikele vabadustele?
Leian, et niiakaua kuni eesti haritlaskonnale teeb vähe muret venekeele kooli enesemääramise õigus, venekeelsete aktivistide jälitamise faktid jmt., hakkab venekeelne auditoorium tasuma tema esindajatele samaga – skeptilise suhtumisega eesti haritlaskonna kodanikualgatuste suhtes. Võib rääkida kuitahes palju sellest, et käputäis veebikommentaatoreid ei peegelda kogu vene kogukonna huve. Selline jutt on analoogne president Ilvese etteheidetega „Harta“ allkirjastanute suhtes: „Demokraatiat ei tohi usurpeerida“, kuid ta võib määratleda trendi.
Võib mitte nõustuda Yana Toomi seisukohtadega, kuid võimatu on mitte märgata ülepakkumisi KAPO aastaraamatus ning Yana Toomi kohtuprotsessis nimetatud organisatsiooni vastu. Ka Alissa Blintsovasse võib suhtuda mitut moodi, kuid ei saa jätta „hindamata“ fakti, et inimene kõrvaldati töölt ainuüksi kuriteokahtluse (kõrvaltvaataja pilgu läbi küllaltki absurdse) alusel, kuigi kuritegu ise pole veel leidnud tõendamist. Samas aga me ei suuda saata erru politseijuhti ja seda vaatamata sellele, et tema tegevuses on ilmnenud seaduserikkumised.
On selge, et eesti demokraasdid ei soovi süveneda vene kodanikuaktiivsuse ja selle mahasurumise üksikasjadesse kasvõi sellisel elegentsel ettekäändel, et me kõik elame ühes ühiskonnas ning peame seepärast lahendama oma probleeme koos, mitte aga jagunema rahvuslikul pinnal. Selline lähenemkne on üheaegselt nii õige kui ka väär. Õige on see, et me kõik oleme ühe ühiskonna osa, väär on aga see, et ühiskond koosneb nii või teisiti heterogeensetest inimrühmadest – pensionäridest ja noorsoost, töölistest ja professoritest, eestlastest ja venelastest, suitsetajatest ja tervislike eluviiside viljelejatest jne. Igal nimetatud inimrühmal on oma poliitilised huvid, milledega peab arvestama ning kuni me ei harjuta ennast olema tähelepanelikud meie jaoks algselt võõraste sotsiaalsete gruppide probleemide suhtes, heites samas kõrvale olemasolevad stereotüübid, ei aita meid ei mitte ükski harta, mitte ükski poliitilise süsteemi muutus ega mitte ükski poliitiliste põlvkondade vahetus.