Artiklid

Õiguskantsler õiguse vastu


Nikolai Karaev , 21.07.2012 (Originaal vene keeles)

Kui väljenduda täpsemalt – EV õiguskantsler on vastu munitsipaalkoolide õigusele valida ise õppekeelt. Indrek Teder leiab, et säärane õigus on vastuolus Vabariigi Põhiseadusega.

Jääb mulje, et Toompea valitsuskoalitsioonil on Indrek Tederi kaasabil plaanis kavaldada üle Tallinna linnavõimud ning mitte lubada neil rajada venekeelse õppekeelega eragümnaasiumi. Indrek Teder teatas 2.juulil, et erakoole puudutava seaduse sätted, millised võimaldavad igaühel valida õppekeelt on vastuolus EV Põhiseadusega, mille sätete alusel on igaühel õigus omandada eestikeelset haridust. Kaks päeva hiljem hõigati välja, et Riigikogu kultuurikomisjon arutab seadusemuudatusi juba juulikuu lõpul-augusti algul.

Eestikeelne õpe – see on norm

Indrek Teder leiab, et vastuolu seisneb selles, et riik võimaldab korraldada õppetööd isegi riigile ja kohalikele omavalitsustele kuuluvates gümnaasiumides mistahes keeles ilma eelneva kontrollita, mis näitaks, et võõrkeelse õppe kõrval on tagatud ka eestikeelse õppe võimalus.

Õiguskantsler selgitab ajalehele „Den za Dnjom“ oma seisukohta järgnevalt: „Nii seadusandlik, täidesaatev võim kui ka kohalik omavalitsus peavad tagama inimese põhiõigusi. Põhiseaduses on küll kirjas, et rahvusvähemuste puhul valib õppeasutuse õppekeele õppeasutus ise. Küsimus on selles, mida õppeasutuseks lugeda. Põhiseaduse muudest sätetest järeldub, et juhul, kui rahvusvähemus soovib ise avada kooli, siis ta võib valida keele, milles antud koolis toimub õppetöö. Kui aga rääkida sellest, et otsustav sõnaõigus kooli õppekeele valikul lasub lastevanemate, siis see puudutab usulisi ja filosoofilisi arusaamu“, kuid see ei tähenda, et lastevanematel on õigus nõuda õppetöö korraldamist kas ühes või teises keeles“.  

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui kool kuulub riigile või kohalikule omavalitsusele siis pole koolil õigus otsustada, et temas hakkab käima õppetöö võõrkeeles. Riik peab algul kontrollima, kuidas koolis võimaldatakse eestikeelset õpet. Aga milleks siis eksisteerib riiklik õppekava, mille põhimõtetest peavad juhinduma ka erakoolid? Riiklik õppekava määrab täpselt kindlaks, millisel tasandil peavad valdama eesti keelt põhikoolide lõpetajad ning millisel tasandil – gümnaasiumide lõpetajad. Lisaks sellele on olemas ka riigieksamite tulemused – riigieksameid sooritavad muideks ka erakoolide lõpetajad. Millist riigipoolset kontrolli on veel vaja? Kui jätkata selleteemalist arutelu, siis võib üldse hakata kahtlema selles, mida ja kuidas õpetavad kodumaised õppeasutused.

Mida siis õiguskantsler õigupoolest tahtis öelda? Aga seda: „Eestikeelne õpe on kättesaadav siis,   kui teda võimaldab nii palju õppeasutusi, et igaüks võib õppida eesti keeles. Jutt käib õigupoolest sellest, et eestikeelne õpe on norm, muudes keeles läbiviidava õppe näol on aga tegu erandiga“. Tuleb öelda, et ka siin on tegu imeliku argumendiga, kuna meie riik ei tunne puudust eestikeelsetest õppeasutustest, osa eestikeelseid õppeasutusi on isegi kavas sulgeda. Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud teatasid sellele vaatamata ajalehele „Den za Dnjom“, et nad pooldavad õiguskantsleri seisukohta: „Kohalik omavalitsus ei või moodustada erakooli, hoidudes kõrvale Põhikooli- ja gümnaasiumi seadusega ettenähtud kohustustest“.

Edasi, „kase-eestlaste“ juurde

Tallinna haridusküsimustega tegelev aselinnapea Mihhail Kõlvart on veendunud, et midagi fataalset pole lahti. Mihhail Kõlvart: „Indrek Tederi positsioon ei pretendeeri viimase instantsi tõele. Õiguskantseri ettekirjutisi on ka varem edukalt vaidlustatud, sealhulgas isegi Riifikohtu tasandil.  Minu arvates on nii, et isegi kui erakoole puudutava seaduse parandused võetakse vastu õiguskantsleri poolt soovitatud kujul vastu, siis nad saavad olema vastuolus EV Põhiseadusega. Rajades venekeelse õppekeelega munitsipaallütseumi, me lähtume EV Põhiseaduse ja kehtiva seadusandluse sätetest. Praegu me ootame Haridus- ja Teadusministeeriumilt vastust litsentsitaotlusele. Indrek Tederi avaldus ei ole avaldanud mõju meie plaanidele“.

„Kui parlament võtab siiski õiguskantsleri sõnu kuulda, siis millised ohud hakkavad ähvardama venekeelset haridust?“ Vastab Riigikogu keskerakondlasest parlamendisaadik Yana Toom: „Täpselt samad ohud, millised on ähvardavad venekeelset haridust seoses praeguse valitsuskoalitsiooni võimulolekuga: venekeelse hariduse hävitamine ja „uue ajaloolise koosluse“ – niinimetatud eestikeelsete muulaste teke“. Yana Toom jätkab: „Omal ajal mõeldi nende inimeste tarvis välja termin koduvenelased (mitte ajada segamini metsikute kodustamata venekeelsete gümnaasiumide lõpetajatega). Kui me eeldame, et vene koolide kaitsjad loobuvad võitlusest, aga õiguskantsler ja valitsuskolalitsiooni poliitiline tahe võidavad, siis koduvenelaste populatsioon aja jooksul kasvab ning osaliselt isegi eestistub. Muideks, eesti keeles senini puudus selliste „eestlaste“ jaoks sobilik nimetus. See on väga ebaõiglane, kuna meil on ju olemas kadakasakslased ja pajuvenelased (nii nimetati neid eestlasi, kes kas olude sunnil või omakasu ajendil üritasid näidata endid muude rahvuste esindajatena). Arvestades vene traditsioone leian, et võiks arutada sellise termini üle nagu „kase-eestlased“. Arvan, et selline nimetus rõõmustab härra Tederit väga...“

Yana Toom leiab, et isegi kui Riigikogu saab olema nii pimedusega löödud, et hakkab muutma erakoole puudutavat seadust, siis seni, kuni meil on venelastest pedagooge, emakeelsest haridusest huvitatud kooliõpilasi, lapsevanemaid ja koolide hooelkogusid ning kuni Eestis pole kehtestatud diktatuuri, siis tagasipöördumatuse punkti ei läbita...