Artiklid
„Kui me vajame vene kooli, siis ta jääb alles. Ja „meie“ ei tähenda ainuüksi aselinnapead Mihhail Kõlvartit“
Margarita Kornõševa , 02.07.2012 (Originaal vene keeles)
Pealinna hariduselu eest vastutava aselinnapea Mihhail Kõlvarti tütar Liida on kõigest nelja-kuune, kuid vastuseks küsimusele, millises koolis ta hakkab õppima, ütleb tema isa kindlalt: „Seda ma ei ütle teile kunagi – kus laps soovib õppida, las ta seal ka õpib. Tegu on puhtakujulise demagoogiaga. Minu laps läheb õppima vene kooli“. Mihhail Kõlvart lisab: „Ma soovin rääkida oma lapsega vene keeles, kuna keel ei ole üksnes suhtlusvahend, vaid ka mentaliteedi alus. Antud juhul käib jutt eneseteadvusest ja identiteedist, kuigi minus endas pole vene verd“.
Aga kuskohas hakkab Teie laps õppima? Kas Eestisse jääb alles vene kool?
„Ma ei saa siinkohal vältida banaalsust – kui meie jaoks on vene kooli vaja, siis ta jääb alles. Ja ma ei mõtle siinkohal „meie“ all ei aselinnapead Mihhail Kõlvartit, ega ka rahvasaadikuid Yana Toomi ning Mihhail Stalnuhhinit. Vene kooli säilitamine nõuab väga suurt tööd. Vaja on luua pedagoogide ettevalmistamise baas ja kindlasti (ütlen välja selle hirmsa sõna) teha koostööd Venemaaga. Tegu on täiesti normaalse asjaga, kui võtta arvesse fakti, et Prantsuse lütseum „elab“ faktiliselt Prantsusmaal, Saksamaa suursaadik on aga minu sagedane külaline Saksa gümnaasiumi puudutavates küsimustes. Kujutage endale ette, mis siis juhtuks, kui minu vastuvõtluse tuleks Vene Föderatsiooni suursaadik ning hakkaks mulle kostma vene kooli eest. Kuigi ma läheks pikemalt mõtlemata üle ametlike kontaktide peale, kuid seniajani pole mul õnnestunud Venemaa suursaadikuga vene kooli puudutavatel teemadel kõnelda.
Kas Te olete midagi kuulnud Venemaa projektist „Vene kool välismaal“? Kas keegi on Teie poole antud küsimuses pöördunud?
Ma olen nimetatud projektist kuulnud, kuid minu poole pole keegi antud küsimuses pöördunud. Ma sooviksin siinkohal tunnistada, et ma pole antud küsimuses ekspert, kuid ma eleian, et oleks täiesti normaalne tegu, kui me hakkaksime tegema antud projekti osas koostööd Tallinna munitsipaallütseumi raames. Kasvõi kuni rahastamiseni välja – aga miks ka mitte?
Meil on väga pop arutleda selle üle, et vene kooli küsimus on üleliia politiseeritud. Aga kas vene kooli küsimusest on üldse võimalik rääkida väljaspoolt poliitikat?
Selleks, et säilitada venekeelset haridust, pole vajadust poliitiliste otsuste järele. Piisab kui pidada kinni Eesti Vabariigi põhiseaduse ning seadusandluse sätetest, venekeelse koolihariduse süsteem ja pedagoogid on aga meil olemas.
Kui aga vaadata tõele näkku, siis venekeelse hariduse omandamise küsimus on tõepoolest polititseeritud. Võib rääkida sellest, et venekeelse hariduse omandamise küsimust tuleks vaadelda üksnes laste haridusvajadustest, kuid meil pole sellist võimalust.
Emakeelse hariduse omandamise küsimus on timgitud eelkõige soovist omandada sügavaid teadmisi ning sälitada oma mentaliteeti, eesti keelt on aga võimalik omandada selliselt, et teised õppeained selle läbi ei kannataks. Need aga, kes keelduvad antud tõsiasja mõistmist, hoiavad antud küsimust sihilikult poliitikasfääris.
Venekeelse hariduse omandamise küsimust ei soovita meiega arutada ei haridus-, ega ka sotsiaalsel ning juriidilisel tasandil. Kui me aga ise loobume poleemikast antud küsimuses, siis meil tuleb vene koolim küsimus lihtsalt unustada.
Neli Tallinna kooli kirjutasid korduvad taotlused gümnaasiumiastmes eelkõige vene keeles õppetöö korraldamise kohta. Mis saab juhtuma, kui need taotlused jätakse saja viiendat korda rahuldamata?
Nagu Te teate, on meie ees lahti mitu teed, mida mööda me võime minna. Üheks teekks on pöördumine kohtusse. Tegu on pikaajalise protsessiga, kuid mida ei õnnestu mingit moodi vältida. Teine tee on munitsipaalse eragümnaasiumi loomine. Me pole veel saanud vastust Haridus- ja Teadusministeeriumilt meiepoolsele taotlusele vastava litsentsi osas. Kuid keelduda litsentsi andmisest on tunduvalt raskem, kuna litsentsi väljaandmise kriteeriumid on seaduses väga täpselt paika pandud ning me esitasime hästi põhistatud taotluse. Seepärast on väga keeruline lükata meie taotlis tagasi põhjusel, et „me ei soovi seda teha sellepärast, et me ei soovi seda teha“.
Mulle on jäänud mulje, et ka vene põhikool tasapisi eestistub.
Juriidilsiest ning poliitilisest vaatevinklist lähtuvalt on põhikool eesti õppekeelele üleminekuks 100%-liselt valmis. Juba praegu kostub Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate suust: “Me näeme, et kooliõpilased ja lapsevanemad soovivad ise, et koolis oleks rohkem eesti keeles õpetatavaid õppeaineid ja seepärast on juba aeg mõelda selle peale, et ka põhikoolis oleks teatud protsent eesti keels õpetatavaid õppeiaineid”.
Keegi ei hakka vastutama täitmata jäänud lubaduste eest, et vene põhikooli ei puututa ning sealne õppetöö hakkab jätkuma vene keeles. Keegi ei karda, et ta peab kunagi oma tegude eest vastust andma ja seda sealhulgas ka vene kogukonna ees. Seepärast võibki kallata seda demagoogilist veemassi, hiljem aga, kui osalist eestikeelset õpet puudutav teema kandub üle põhikoolile, öelda: „Ise Te ju palusite, et eestikeelsete õppeainete osakaal oleks suurem! Kõike seda tehakse ainult teie heaks!“ Kes on aga selle vastu, hakatakse parimal juhul sõimama politikaanideks, halvemal juhul aga Eesti riigi vaenlasteks.
Kriitikud süüdistavad Teid selles, et Teil pole seniajani selget ettekujutust selle kohta, kuidas peab välja nägema pealinna koolivõrk...
Ma olen sunnitud möönma, et mul pole tõesti antud asjast täit pilti ning seniajani, kuni meil puudub pinnas, millele saab „hoonet püstitada“, ei ole me ka suutelised looma tervikpilti. Lõppude-lõpiks me sõltume siiski riiklikust rahastamisest ning ainult lähtuvalt sellest oleme me võimelised määratlema oma nägemust koolivõrgust.
Eksisteerib teatud retoorika, eksisteerib poliitiline nägemus, kuid puuduvad teatud kindlad Haridus- ja Teadusministeeriumi poolsed suunised, nagu ka kindel plaan, kuidas niinimetatud klassikalisi gümnaasiume hakatakse rajama ja rahastama. Suured ja väiksed omavalitsused on seniajani segaduses selles suhtes, kuidad hakatakse lahendama küsimusi, millised puudutavad põhikooli ning gümnaasiumi eraldi eksisteerimist. Minister räägib, et muudetakse õppeasutuste rahastamise süsteemi.
Meil on praegu käsil Tallinna koolivõrgu analüüs ning me valmistame ette omapoolseid ettepanekuid Tallinna koolivõrgu arengu kohta lähiaastail, kuid Haridus- ja Teadusministeeriumi venitustaktika tõttu me ei olnud suutelised oma tegevuses millestki lähtuda. Minu seisukoht on, et igas linnarajoonis peaks säiluma vähemalt üks gümnaasium. Kui aga näeb ilmavalgust ministeeriumi käskkiri, et gümnaasiumiastet hakatakse rahastama üksnes 540 õpilase korral, siis me oleme sunnitud oma plaane korrigeerima.
Kuidas kulgeb Teie suhtlemine Haridus- ja Teadusministeeriumiga? Kas Te saaksite lüüa rusikaga laua pihta ja öelda: ma soovin lõpuks selgust, rahvas tunneb asja vastu huvi, aga ma ei ei saa neile midagi öelda, kuna te mõtleta asja üle liiga kaua?
Kuigi meil on ministriga erinevad poliitilised vaated vene kooli tuleviku osas, me töötame siiski ühes sfääris ning oleme sunnitud pidevalt kontakteeruma. Gümnaasiumide rahastamine pole ainus teema, kus me oleme sunnitud ootama vastavat otsust. Nii näiteks näeb seadus ette, et riik peab rahastama erivajadustega õpilaste koole, kuid Tallinnas on mitu sellist kooli linna täielikul ülalpidamisel. Nii on ajalooliselt välja kujunenud, kuigi seadus näeb ette hoopis muud. Me üritame viia oma mõtte ministeeriumini, meie vahel käib permanentne suhtlus, kuid tulemusi pole näha. Sama olukord on välja kujunenud ka rahvusvahelise bakalaureuseõppe juurutamisega Inglise kolledži baasil.
Aga mispärast nii?
Igal pool on poliitika. Kui annad oma emotsioonidele voli - siis katkeb isegi selline dialoog. Dialoogi on aga vaja jätkata.
Mõned inimesed väidavad, et Te ässitate koolide hoolekogusid ning koolide direktoreid üksteise vastu üles?
Ma ei kujuta tegelikult üldse ette, kuidas on selline asi võimalik. Pange tähele, et kõigis tugevates koolides ja seda nii eesti- kui ka vene õppekeelega koolides teevad koolide administratsioonid ja hoolekogud tihedat koostööd ning nende vahel valitseb täielik üksmeel. Seeda on soov ässitada kooli hoolekogu kooli direktori vastu üles mitte üksnes ebaeetiline, vaid ka täielikult ebareaalne.
Ja milleks seda üldse teha? Milliseid dividende on võimalik selle eest saada? Ma ei näe siinkohal ei otsest, ega ka kaudset kasu sellest, et kooli direktor ja kooli hoolekogu on omavahel vaenujalal. Tallinnas ei ole sellist asja praktiliselt kusagil täheldatud, välja arvatud Ehte humanitaargümnaasimis, kuid ka seal polnud vaidlusküsimuseks sugugi õppekeele valiku küsimus. Ehte Gümnaasiumi direktor vallandatakse töölt seepärast, et ta ei tulnud oma töölesannete täitmisega toime. Viimase aasta jooksul leidsid Ehte Gümnaasiumis aset üheksa juhtumit, mis nõudsid politsei-poolset sekkumist.
Me ei ole kunagi tunnetanud koolide direktorite poolset vastuseisu nig olen alati rõhutanud, et kui me räägime koolide õppekeelest, siis on vaja tegutseda vastavalt kehtiva seadusandluse nõuetele. Kooli administratsioon ei pea võitlema vene õppekeele poolt või vastu, selle küsimuse lahendamine eim ole tema mure. Seadus näeb ette, et kooli õppekeele valib kooli hoolekogu.
Kas Teid kardetakse? Kas koolide juhtkond ja pedagoogid piiluvad Teile silmadesse ja vaatavad Teile suhu?
Minu vastuvõtul käivad paljud pedagoogid, kelledel on erinevad mured – Keeleinspektstsioon, vallandamised, meeletu töökoormus, madalad palgad jne. Minu kabineti kõige sagedasemad külastjad on justt pedagoogid, kuid ka koolide direktoritega on minu kontaktid samuti tihedad. Kõige sagedastemaks munu külastajateks on vene pedagoogid ning eesti direktorid, aga veelgi sagedamini külastavad mind eesti koolide hoolekogude liikmed, kes on endas kindlad ning kellede jaoks on täiesti normaalseks tegevuseks tulla aselinnapea vastuvõtule ning lahendada oma probleeme. Just nimetatud fakt lükkab täielikult ümber väited, et Mihhail Kõlvart on üksnes vene koolide tarvis mõeldud aselinnapea.
Me ei arva, et mind kardetakse. Ma leian, et minuga on küllaltki kerge suhelda, kuigi mõistan, et mõned inimesed suhtuvad ülemustesse teatud südamevärinaga. Mulle tundub, et koolide direktorite seas valitseb arusaam, et aselinnapead tulevad ja lähevad, koolide direktorid aga jäävad.