Artiklid
Kaitsepolitsei eelistab kollast ajakirjandust
Margarita Kornõševa , 13.04.2012 (Originaal vene keeles)
KaPo aastaraamat 2011 on kirjutatud taas kõmuajakirjanduse parimate traditsioonide viisil. Taas – just seepärast, et nii on olnud ka varasematel aastatel. Artiklite stiil, alapealkirjad ja piltide allkirjad võimaldavad konstateerida – suheldes rahvaga, eelistab kaitsepolitsei järjekindlat kollase ajakirjanduse stiili.
Fotodel on kujutatud – äratuntavaid inimesi. Nende all on tekst – „Ajaloo õpikute üleandmine teise riigi diplomaadile ei ole kuritegu, kuid tekitab küsimusi ja vastuseta küsimusi“ või „Piir diplomaatia ja diplomaatilise kattevarju vahel muutub järjest ähmasemaks“. Lähtudes ajakirjanduse eetikast loetakse sellised informatsiooni seostused ja konstrueerimised ühemõtteliselt sellesama eetika jämedaks rikkumiseks. KaPol on see lubatud.
Peatükk „Põhiseaduse kaitsest“ – on hoopis „kütkestav“. Pühendatud täielikult venelastele ja Venemaale. Põhiline aktsent on pandud – vene gümnaasiumite kasutamisele. Iseenesest mõistetavalt, mitte headel eesmärkidel. Venemaa on nagu mingisugune sekt, kes koos oma võimsate adeptide käsilaste kaudu avaldab mõju kohalikele venelastele, sundides neid olema Venemaa huvide levitajad ja takistades rahulikult mõistmast õnneliku eestikeelsele õppekeelele ülemineku vajadust. KaPo võiks parem analüüsida seda, mis aastal 60% gümnaasiumi astme eestikeelsete õppekeelega vene koolid saavutavad 100 protsendilisuse taseme juhul, kui hakatakse hävitama venekeelse õppekeelega vene põhikoole ja kuidas selles valguses saab olema olukord riigi julgeolekuga.
Kuid eriteenistuste peamine eesmärk on – „lisada hirmu“ hirmulugudele. Tulemused on käes. Eesti interneti kommentaatorite reageeringud: „me oleme ju rääkinud, et kõik need „kõlvardid“ – on vaenlased! Signaal on välja saadetud, signaal – vastu võetud. Muuseas pidi vene koolide direktoritele ja õpetajatele ka selgeks saama: näete, nüüd, sellest räägitakse isegi KaPo aastaraamatus, kas tahate ka sinna sattuda – küll me selle teile siis ka korraldame.
Selles kogumikus on juttu muidugi ka „Venemaa informatsiooni mõjudest“. Sellest, kui halvasti räägib ja kirjutab Venemaa press Eestist, formeerides Eestit kui mingit fašistliku riigi kujundit. Pidage nüüd sõbrad – aga Eesti ajakirjandus, millist kujundit maalib Venemaast? See olukord on, nagu siin räägitakse, vorst vorsti vastu. Sellele kõigele võiks ju sülitada ja see kõik unustada, kuid kui siin ei oleks ühte halba asjaolu – seda, et selline tõsine struktuur loeb enda muutumist meediaeksperdiks normaalseks ja jutustab massimeedia väljaannetest oma aastaaruande lehekülgedel. Mispärast? Tüübile, kes ainult televiisorit vaatab ja ajalehti loeb ning, kas ülejäänud on pimedad ja kirjaoskamatud? Pigem vastupidi – ettenägelikud ja kirjaoskajad. Aga neid kõiki on vaja jälle suunata „õigele teele“.
Täpsemalt teemast – „KaPo vahetab professiooni ja sekkub poliitikasse“. Viisakuse mõttes võiks ta meenutada elamislubadega kauplemise skandaali detsembris, millesse on segatud mitmed Isamaliidu ja Respublika liikmed. Jah tõesti, neid ei ole süüdi mõistetud. Kuid taolised asjaolud ei takistanud aastaraamatut valama keskerakonda üle – „perverssete sidemetega“ vene kooli temaatikaga. Ja eelpool nimetatud skandaalis osalejad ei ole isegi mitte kahtlusalused.
Kuhu jäävad siis vastuluurajate reaalsed kangelasteod? Relvadega salakaubanduse ja relvade ebaseaduslik käitlemine Põlva maakonnas, kus operatsiooni käigus hukkus üks kaastöötaja. Jalgratturite-turistide vangist vabastamise lugu. Edasi järgneb sellele 2011 aastal avastatud ja kohtule üleantud viieteistkümne korruptsioonis osalejate nimekiri. Kas seda ei ole mitte vähevõitu?
Peab märkima, et aastaraamatu jutustamine algab sisuliselt Drambjanist. Siin on kaks uudist. Esimene – kõiges selles on süüdi jälle Venemaa. Tsiteerin: „Mõeldes sellele, et kuidas aastate vältel peeti Eestit Venemaa info mõjusfääris olevaks, millised teated (s.h. VF Välisministeeriumist) saabusid Venemaalt vahetult enne Karen Drambjani rünnakut augustikuus Kaitseministeeriumisse. Sellest on näha, et milleni võib viia sihikindel manipulatsioon eksitusse viidud, vajalikul suunal meelestatud inimestega“.
Teine uudis – tuleb välja, et on „äärmiselt keeruline leida selline moment, kui inimese radikaalsed vaated eskaleeruvad vägivallatsemisele“. Kes väidab, et see on lihtne? Kuid, kas mitte selle tarbeks ei ole kaitsepolitsei välja mõeldud – et seda ära hoida, mis tõepoolest on ohuks. Muuseas – see ei ole sama lihtne, kui aastaraamatute kirjutamine.