Artiklid

Avalik kiri Mihhail Lotmanile


Jelena Grigorjeva, 29.11.2013 (Originaal vene keeles)

Avalik kiri

Mihhail Lotmanile, filosoofia doktorile, 0,6 kohaga Tartu Ülikooli semiootika osakonna vanemteadurile, Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi professorile.

Austatud Mihhail Jurjevitš! 

Ma pöördun teie poole, mitte ainult kui teie vanemate perekonnanime ja geneetilise mälestuse, vaid, julgen loota, ka vaimsete ja eetiliste väärtuste kandja poole, mida andsid edasi meie ühised õpetajad. Ma pöördun teie poole, kui meie ühise Alma Materi, Tartu Ülikooli vilistlase ja kaastöötaja poole. Ma tahaksin teiega jagada muresid seoses olukorraga meie akadeemias. 

Vivat Academia

Akadeemia laguneb. Humanitaaralad lehkavad lausa meie silmade ja nina all, administratiivse aparaadi poolt alla surutuna, ning ilma igasuguste akadeemilise võimekuse kriteeriumiteta. Sõnade väärtus devalveerub info ülekülluses. Sõnades puudub juba peaaegu igasugune motiveeritus peale rahakotiraudade manipuleeriva klõbina. Seelaadne turuloogika ohustab juba eesti rahva jätkusuutlikust, kes pole teadupärast just ülemäära rohkearvuline. Kõige erksamad ja loomingulisemad noored lahkuvad riigist. Allesjääv osa väljendab ennast üha rohkem inglise keeles. Õpetuse süsteemsuse üldine tase langeb, keegi ei jõua lugeda ega kuulata isegi oma lähedasemaid kolleege. Ei ole kedagi, kes töötleks informatsiooni, üldistaks traditsioonidesse kogunenud tarkust ja kogemusi. Teadus on sulanud kokku korporatiivsete rituaalidega, mille seast tähtsaimal kohal on bankett. 

Humanitaaria misiganes õppeastme valdkonna uuringutel puudub igasugune rakenduslikkus. Olen seda oma pedagoogilises töös korduvalt tähele pannud. Tänane tudengite põlvkond ei näi huvituvat millestki, liiatigi siis ebastandartsetes situatsioonides initsiatiivi ilmutamisest. Aga just seda läheb vaja meie praeguses informatsiooni ülekülluse ajastus. 

Noored inimesed tulevad ülikooli selleks, et Möku, Zavoodi ja Genialistide Klubi vahelises kuldses kolmnurgas meeldivalt aega veeta. Välismaa tudengite jaoks on siinne elu ja õpe ikka veel ka suhteliselt odav. Teadmisi, mille järele nad justkui ülikooli tulid, võivad nad ka ühe nupule vajutusega Vikipeediast alla laadida. Neil, kes tahavad teha akadeemilist karjääri, tuleb lihtsalt grandivaldajate järellainetuses püsida. Aga kuna teaduslikkuse kriteeriumid on humanitaarias laiali lammutatud, jaotuvad grandid vastavalt isiklikele eelistustele. Ei saa ju lugeda tõsiseltvõetavaks teaduslikkuse kriteeriumiks aastas kahe eelvalideeritud publikatsiooni avaldamise nõuet, mis õigupoolest tagab vaid seda, et neid uurimusi on lugenud vähemalt kaks inimest. Järjekorrad erialastesse ajakirjadesse vältavad aastaid, ning lisaks järjekindlusele kuluvad seejuures ära ka erilised sidemed. 

Vivant Professores

Ma olen meie ühise eriala näite varal pikema aja vältel jälginud meie ülikooli sisemise loogika ja toimemehhanismide lõhkumist rahvuslikustamise sildi all. Nagu te kindlasti mäletate, mõeldi osakonna asutamine läbi veel Juri Lotmani eluajal. See oli mõeldud vahendina säästmaks vähemalt osa sellest ajupotentsiaalist, mis kasvatati üles vene kirjanduse kateedri legendaarses õhkkonnas. Jurmihh mõistis targalt, et iseseisvumine toob kaasa vallandamislaine, nagu tõepoolest hiljem ka juhtus. Loodava semiootika osakonna esimeseks juhiks sai Igor Tšernov. Veel enne surma pöördus Lotman oma õpilaste poole, pani neile südamele, et nad hoiaksid tema ja teie ema Zara Grigorjevna ühist vaimulast ja peamist pärandust – kateedrit. Pidades selle all silmas – ajusid, inimesi, õpilasi. Semiootikast, nagu ka Lotmani nimest, sai Tartu Ülikooli kaubamärk. Ja seda teenitult. Semiootika – see on võimas teaduslik abivahend meid ümbritseva looduse ja maailma mõistmisel. Lotman – maailma mastaabis suurkuju, kelle kontseptsioonid on meie kaasaegses kultuuriruumis silmnähtavalt omaks võetud. Meie osakonna potentsiaal intellektuaalsel põllul oli väga suur. Me hakkasime pakkuma kolmkeelset õpet – vene, eesti ja inglise keeles. 

Ja siis koristati Tšernov ära. Vallandati inimene, keda tuleb põhimõtteliselt pidada osakonna tööle rakendajaks. Tema mantlipärijaks sai Peeter Torop, küünteotsteni filoloog, kuid võimetu administreerija – see-eest aga oma – rahvuslik – õpetlane. Venekeelsed semiootika õppegrupid suleti, seeläbi suleti aga ka venekeelsete noorte ligipääs Lotmani traditsioonile. Ei teie, ega Peeter, teinud katsetki seda ülekohtust vandaalset akti vaidlustada. Nüüdsed osakonda astuvad abituriendid, keda ma vastuvõtukomisjonis jälginud olen, ei oska reeglina vene keeles isegi oma nime kirja panna. 

Tahan siinjuures meelde tuletada, et eesti semiootika põhineb kahel traditsioonil: loodusteaduslikul, saksakeelsel (von Baer, Struwe, Uexküll jt.) ja humanitaarsel-kultuurilisel, venekeelsel (Lotman, Gasparov, Pjatigorski jt.). Nende mõlema haru omaks võtmine nõuab eesti teaduselt aega lihtsalt juba selleks, et saksa- ning venekeelsed tekstid eesti keelde tõlkida. Ja seejärel – inglise keelde, sest sellised on turu nõudmised. Traditsioonide adapteerimise perioodil teadmiste juurdekasv küll pidurdub, kuid selle asemel toimub maailma kirjeldavate metafooride põimumine. Millega tegeleb praegu eesti semiootika – tõlkimisega. See on loomulik etapp kultuuri arengus, kuid ainuüksi tõlgetele tuginemine ei võimalda saavutada maailma teaduse tipptaset. Loomulikult pole venekeelse traditsiooni emakeeles järgijate ning eestlaste vahelises konkurentsis viimased eelisseisus. Ning seetõttu on vene õpperühmasid ebarentaablusele osutades järjekindlalt likvideeritud.

Vita Nostra Brevis Est

Kui semiootika osakonna juhatajaks sai Kalevi Kull – bioloog, ökoloog ja teaduse populariseerija – paranes situatsioon loodusteaduslikul tiival, ja üldiselt ka administratiivses plaanis. Seevastu kultuuriteadusliku suuna haldamine läks juriidilis-nominaalselt Peeter Toropi, kulisside taga aga Teie, Mihhaili, kui Lotmani nime edasikandja kätte. Milline on semiootika õpetamise hetkeseis sellel tiival? 

Ma olen paljude aastate vältel jälginud kulturoloogia suuna uurimistööde kaitsmist meie osakonnas. Ma näen, et valdavad enamuses kujutavad need üksteisest eraldatud andmekuhilaid ja teooriakatkeid, mida parendavad juhuslikult valitud tsitaadid, nii et tööd tervikuna ei oma reaalse elu ja maailmaga absoluutselt mingisugust kokkupuudet. Üliõpilased ei oska läbi loetud tekstide põhjal küsimusi formuleerida. Seda ei õpeta neile keegi, neid trillitakse meelde jätma neile varem tundmatuid termineid. Ülikoolist lahkuvad nad suure hulga kasutute andmete ja definitsioonidega, mida kordagi praktikas järele pole proovitud. Või ei lahkugi, vaid jäävad akadeemilisse maailma ja reprodutseerivad, tõepoolest, kloneerivad oma õppejõudude abstraktseid mõttemalle. Kust võtta mingigisugust elulist kogemust akadeemilisele professorile, nagu näiteks Peeter Torop, kes on kogu oma elu tugitoolis istunud, tekst nina ees... 

Mida üliõpilastele siis õpetatakse? Neile õpetatakse, kuidas kirjutada akadeemilises formaadis kirjatöid. Pole tähtis millest. Peaasi, et viited semiootilistele uurimustele oleksid täpselt välja toodud. Ja seda informatsiooni ülekülluse ajastul! Peame ise avaldama vähemalt kaks publikatsiooni aastas, ning treenime ka oma üliõpilasi seda tegema. Ons see normaalne? Ei. See on pöörasus.

Meie ajal on esmajoones vältimatult vaja oskust semiosfääris navigeerida, aga mitte taastoota juba olemasolevat informatsiooni. Praktiline pööre on humanitaarteadustes vältimatu. Nii õpetlastele kui õpilastele tuleb tagasi anda motivatsioon teadmisi omandada. Just nimelt semiosfääri kasutusjuhendi [navigaatori] välja arendamisega tegelesin ma paljude aastate vältel. Ma jätkasin Teie isa uurimistegevust. Ma alustasin oma tööd tema juhendamise all ajaloo ja semiootika laboratooriumis. Ja viimaks jõudsin ka tulemusteni, mida ma regulaarselt oma kolleegidega, sealhulgas Teiega, jagasin. 

Ma pakkusin välja mahuka teadusprojekti idee, mille teostamiseks sai meie osakond Eesti Teadusfondilt mitmeaastase grandi. Selle grandi arvelt avanes osakonnal võimalus luua neljaks aastaks täismahus vanemteaduri (Andreas Ventsel) ja nooremteaduri (Silver Ratassepp) ametikohad. Minu ideed toovad seega samuti rahalist kasu. Kuid mida sain mina?

Brevi Finietur

Filosoofia ja semiootika instituudi komisjoni otsusega käesoleva aasta septembrist, mis kannab prof. P. Toropi allkirja, võeti mult ära 0,5 lektori kohta semiootika osakonnas (mulle jäi alles 0,3 vanemteaduri kohta, millest 0,2 kohta oli juba paar aastat varem ära hammustatud), seeläbi mind igasugustestki elementaarsetest elatusallikatest ilma jättes, mis on vajalikud Eesti äärmuslikult karmikoelises sotsiaalses kliimas alal püsimiseks. Lisaks sellele tasalülitati õppeprogrammist minu paljude aastate vältel osakonna juures välja arendatud kursus visuaalsest semiootikast. Minu eksperimendid semiosfääri dünaamilise mudeli välja töötamisel kaotasid vivisektsiooni tulemusena parema poolkera. 

Komisjon võttis need otsused vastu salajase hääletusega, ning põhjendas neid välisüliõpilastelt saadud anonüümse negatiivse tagasisidega. Ja nagu mulle seda rektori admninistratsiooni poolt selgitati, tuleb välja, et kõik oli täielikus vastavuses ülikooliseaduses ette nähtud protseduurireeglitega. Ma arvan, et minu juhtum demonstreerib antud seaduse täielikku elukaugesust. Tegu on tüüpilise JOKK-skeemiga, mille eesmärk on ebamugavad vestluspartnerid Akadeemia seinte vahelt välja tõrjuda. Kui mulle omase kvalifikatsiooniga spetsialiste võib vallandada ilma igasuguste sotsiaalsete garantiideta, tähendab see, et seadusi tuleb kiiremas korras muuta. Sellisel kujul pole nad humaansed ega mõistlikud. Peale selle kinnitan ma Teile, et antud komisjon ei olnud kompetentne minu suhtes otsust langetama. Esmalt juba seetõttu, et ükski komisjoni liige ei vaevunud anonüümsete kommentaaride tõepärasuses veenduma. Minu akadeemiliste oskuste üle otsustati pelgalt ühe komisjoni ette kohale kutsustud tudengi ütluste põhjal. 

Ma olen seotud selle ülikooliga juba 30 aastat, esmalt tudengina, siis õppejõuna ja teadusliku kaastöötajana, viimased 20 aastat Teie osakonnakaaslasena. Minu blogi visuaalsemiootika kursuse alamjaotuses #Night_Owl_Club võite tutvuda paarikümne tudengi poolt autoriseeritud tagasisidega kursusele, ja seeläbi ka mulle kui kursuse läbiviijale. Ma olen prežtiissete Fulbrighti ja Humboldti fondide stipendiaat. Kõik minu teaduslikud sertifikaadid on omandatud tööprotsessi käigus, millele te olite tunnistajaks. Näiteks on minu doktoritöö kaitsmine järjekorras teine meie osakonna ajaloos, peale Teie dissertatsiooni.

Ma arvan, et Te peaksite kujundama oma seisukoha selles, mis meie osakonnas aset on leidnud. Mihhail Lotman, Te olete poliitik ja teadlane, oma isa maailmakuulsa nime kandja; Te ei või kõrvale jääda, kui purustatakse meie Kooli traditsioonid – Juri Lotmani nimelise Tartu kooli [varem tuntud Tartu-Moskva koolkonnana. MK] omad. Või saate?

Jelena Grigorjeva
Filosoofia doktor

PS: Olen tänulik kirja tõlkijale, doktorant Meelis Kaldalule, kes kinkis mulle ajalehe Den za Dnjom, kus antud pöördumine esimesena avaldati. Sest minul enam ajalehtede ostmiseks raha ei ole. Kuid Teie vastust ootan ma sellegi poolest endiselt. J.G