Artiklid
Kuidas streiki pigistati
Irina Kablukova , 19.03.2012 (Originaal vene keeles)
Raudtee-ettevõtete juhtkonnal õnnestus laita maha paljude ettevõtte töötajate streigisoov. Ajalehe „Den za dnjom“ korrespondendil õnnestus näha seestpoolt, kuidas raudtee-ettevõtete juhtkonnal selline käik õnnestus.
Väga vähesteni on jõudnud info, et 8-dal märtsil aset leidnud raudteelaste streik kooliõpetajate palganõuete toetuseks ning „Kollektiivlepingu seaduse“ muudatuste vastu oleks peaaegu läbi kukkunud. Ajalehe "Den za dnjom“ korrespondent viibis peaaegu terve ööpäeva Eesti Raudteelaste Ametiühingu peakorteris ja nägi oma silmaga pealt viimaseid ettevalmistusi protestiaktsiooniks ning aktsiooni käigus asetleidvaid sündmusi. Siinkohal väärib äramärkimist, et streigikomitee põhiülesandeks oli toetussstreigi (just niimoodi tulekski möödunud aktsiooni nimetada, kuna antud etapil puudub raudteelaste ja raudtee-ettevõtete juhtkonna vaheline töökonflikt) korraldamine rangelt seadusesätete raamides. Sääraseid üritusi pidi hoidma kuni viimase hetkeni rangelt saladuses, kuna algusest saadik oli teada, et raudteelasi ootab ees raudtee-ettevõtete juhtkonna äge vastuseis.
On täiesti selge, et raudtee-ettevõtete juhtkond üritas päästa oma äri ja äripartneritega sõlmitud lepinguid. Seetõttu pingutaski raudtee juhtkond kõigest väest, et hoida ära raudteeliikluse seiskumise, millele järgneksid selgitused äripartneritele ning viimastele hüvituste väljamaksmised. Ametiühingutele oli aga oluline võimaldada inimestele oma põhiseaduslike õiguste realiseerimist, mis seisnes rahulolematuse väljenduses võimurite tegevusega ning ühtlasi viia streigist osavõtnud löögi alt ära. Siinkohal tuleb avaldada suurt tunnustust protestiaktsiooni organiseerijatele ja aktiivsetele töötajatele, kellede uskumatu meelekindlus ning julgus aitasid kaasa asjaolule, et otsusevõimetud töötajad läksid streigiga kaasa, tänu millele see aktsioon siiski toimus. Kuid isegi praegu süüdistavad nii töötajad kui ka raudtee-ettevõtete juhtkond üksteist seaduste rikkumises. Pole sugugi välistatud,et nendevaheline vaidlus jõuab oma otsaga kohtusse ning et kohtusaalis tõstatuvad mitte üksnes moraali ja eetika, vaid ka sügavalt rahanduslikud küsimused.
Lenda, lenda tuvike, meie aga kärbime su tiibu
Ajalooliselt on nii välja kujunenud, et meie vabariik on raudteest tervikuna läbipõimunud. Kui uskuda seadusi (unustades seejuures peaminister Andrus Ansipi sõnu selle kohta, et meil pole vaja transiiti, et raudteeliiklusega kaasneb müra, et raudteeliiklus avaldab kahjulikku mõju ümbritsevale keskkonnale ja segab autoliiklust), siis raudteeliiklus on elulist tähtsust omav tegevussfäär. Lisaks sellele on raudtee ka küllaltki tõsine tööandja ming praktiliselt iga Eesti elanik võib kiidelda sellega, et keegi tema sugulastest, sõpradest või lihtsalt tuttavatest töötab ühes või teises raudtee-ettevõttes.
Meil õnnestus vestelda paljude raudteelastega ning täna me saame luua pildi sellest, mis leidis aset 8.märtsil. Ametiühingud ei liialdanud oma lubadustega, et 8.märtsil raudteeliiklus seiskub ning et ükski vagun ei välju raudteedepoost. Inimesed olid täis otsustavust juba streigi läbiviimise eel, kooliõpetajate protestiaktsioonid ning edukalt lõppenud rahvakoosolekud ja piketid üksnes kihutasid streikijaid tagant. Esmakordselt alates 2007.aastast hakkasid Eesti inimesed uskuma, et nad võivad tulla oma muredega tänavale ning et keegi ei hakka neid selle eest kumminuiadega laiali ajama ja tembeldada neid kurjategijateks.
Kuid streigi eel hakati töötajaid „pressima“. Töötajaid kutsuti juhtkonna esindajate juurde ühekaupa, et inimesed ei tunnetaks oma kolleegide poolehoidu. Töötajaid manitseti, neile tuletati meelde tõsiasja, et riigis on suur tööpuudus. Lisaks tuletati töötajaile meelde ka nendepoolseid suuremaid või väiksemaid tööalaseid eksimusi, milliste peale suleti varem silmad, nüüd aga järsku tulid need töötajate-poolsed eksimused ettevõtte juhtkonnale meelde. Ühes ettevõttes isegi vihjati, et keegi pole ära muutnud teatud kategooria keeleeksamite sooritamise nõudeid, asjaolu aga, et töötajaid keeleküsimused eriti ei utsitatud, ei tähenda veel, et nad ei saa homme vastavat ettekirjutust.
Argumendina toetusaktsioonist loobumise kasuks toodi välja ka kvalifikatsioonieksam, mida on kohustatud perioodiliselt sooritama kõik raudteel töötavad spetsialistid. Üks töötajatest rääkis järgmist: „Ma olen sooritanud sellist eksamit mitmel korral. Ma tunnen ja armastan oma tööd. Sedasi ma vastasingi ettevõtte juhtkonna poolt saadetud parlamentäärile. Mulle aga öeldakse otsesõnu, et niikuinii sa kõike ei tea ega oska ning et eksamiküsimuste hulka võivad sattudaka sellised küsimused, et sa jäädki meenutama õigeid vastuseid...“
Kõik nimetatu avaldas teatud mõju raudteelaste moraalsele seisundile. Mõned töötajad otsustasid loobuda protestiaktsioonist osalemisest. Inimlikult on see täiesti mõistetav: inimestel on pered, paljud täätajad tasuvad pangalaene. Osadele töötajatele tegid ametiühingud aga ise ettepaneku jätkata töötamast. Streigijuhi, Eesti Raudteelaste Ametiühingu Oleg Tšubarovi telefon oli helistamistest punane. Kahtlased siderikked üksnes tõstsid pinget ning olukorras, kus kümnest depootöötajast otsustasid streigi kasuks ainult kaks töötajat, soovitasid ametiühingud neil protestiaktsioonist loobuda, kuna vastasel juhul oleks aktivistid jäänud üksinda ettevõtete juhtkondade meelevalda.
Küllaltki palju esines ka näiteid, kui streikivatele töötajatele leidi asendajaid puhkuel olevate töötajate seast. Streigimurdjatele lubati topelttasu – ja inimesed tulid tööle. Leidus ka aktsiooni põhimõttelisi vastaseid, neid, kes ei kavatsenudki katkestada tööd ning midagi nõuda.
Kõik nimetatu sünnitaski streigikomitee liikmete raskeid mõtisklusi enne otsuse vastuvõtmst streigi väljakuulutamise kohta. Oleg Tšubarov tunnistas hiljem, et ametiühingu aktiivi liikmed ei viibinud igas streigi läbiviimise kohas ning et liiga suur lootus oli pandud ametiühinguorganisatsiooni realiiikmetele. Juhtus ka nii, et streigist otsustasid loobuda need töötajad, kes veel vahetult enne streigi toimumist olid valmis minema barrikaadidele. Kuid kõigele vaatamata kõlas keskööl streigi stardipauk. Ametiühinguaktiiv lendas autodesse, et võimaluse korral näha toimuvat kohapeal ning toetada streikijaid oma kohalviibimisega. Staabis jääjate telefonid lõhkesid ning algas jaamadest ja depoodest saabuva info kogumine selle kohta kui palju töötajaid katkestas oma töö ning kuidas juhtkond päästab oma ettevõtteid kahjumitest.
Paljud nõustusid toetusstreigiga
Ametiühingud märgistasid enne streigi toimumist need ettevõtted, millede töötajad olid valmis ühinema protestiaktsiooniga. Nendeks ettevõteteks olid Eesti Raudtee (EVR), Edelaraudtee AS, Elektriraudtee AS ja GoRail. Viimased kaks loobusid hiljem steigist osavõtust ning täitsid täies mahus oma kohustusi. Muideks, nende jaoks ei möödunud 8 märts samuti valutult, kuna raudteemajandus tähendab tervet rida spetsialiste, kes töötavad jaamdes ning kas lasevad läbi ronge või mitte, vaatavad üle vaguneid enne nende liinile minekut, teevad mitmesuguseid remonditöid.
Tallinna raudteelased ei hiilanud eriti suure julgusega, aga Narva, Tapa ja Tartu jäävad alatiseks tänapäeva Eesti tõsise streigiliikumise ajalukku. Streigieelne öö oli pingeline ka neile raudteelastele, kes vastutasid Moskva rongi eest, mis pidi kella nelja paiku hommmikul võtma kursi Narvast Talllinna. Pealtnägijad jutustasid, et Narva jaama läheduses olid valmis pandud viis autobussi, milledesse oli kavas reisijaid ümber paigutada. Rongijuhid tegid oma tööd, kuid vagunite ülevaatajad streikisid ja seepärast tõttasid vagunite juurde nii streikijate ülemused kui ka kiirkorras tööle värvatud erafirmade töötajad. Streikijad jutustasid, et oli väga koomiline näha oma ülemusi (kes polnud ammu teinud rasket füüsilist tööd) vagunite all roomamas ning askeldamas. Kogu selle askeldamise tulemusena väljus rong Narva vaksalist mõningase hilinemisega ning alles pärast seda lahkusid jaama lähedalt reservbussid. Hiljem nähti neid busse Tallinna vaksali läheduses: streik kestis keskööst keskööni, õhtune Moskva rong pidi aga ületama riigipiiri täpselt graafiku järgi, selleks et mitte segada kiirronge „Sapsane“.
Sel ööpäeval esines pingelisi momente paljudes jaamades, kuna rongi võib peatada ka nii, et pole vaja lülitada punast tuld ümber roheliseks. Ja siinkohal sõltus väga palju asjaolust, kas jaamakorrapidaja streikis või mitte või kas temale leiti asendaja või seda ei juhtunud. Jaamakorrapidajad jutustavad seniajani jutte oma ülemustest, kes sõitsid veeremi väljumise ajaks kohale ning vajutasid vajalikke nuppe eesmärgiga mitte segada liikmeks. Inimesed jagasid muljeid: „Nii nad meile ütlesidki: streigi kui tahad, mina aga saadan rongi ära. Me ei hakanud ju nendega sellepärast kaklema...“
Ühte raudteejaama saabus isegi politsei. Streikijatest koosnev rongibrigaad tuli oma rongi juurde ja avastas oma töökohtadel streigimurdjad, kes andsid kas omal soovil või juhtkonna pealekäimisel etendust: hakkasid karjuma, et neid ei saadetaks minema ja ei pekstaks. Äkitselt ilmus kohale politseipatrull, kes aga varsti lahkus, olles mõistnud selle „etenduse“ olemust.
Võtnud vastu otsuse protestiaktsiooni läbiviimise kohta, riskisid ametiühingud väga kõvasti. Keskööks, protestiaktsiooni alguseks oli tööandjal õnnestunud töögraafik täies ulatuses reorganiseerida. Kella kaheksaks õhtul tööle asunud vahetus oli justkui peopesal: nelja tunni jooksul sai selgeks, kui palju töötajaid võtab streigist osa ja keda töötajatest on vaja välja vahetada. Kella kaheksaks hommikul, kui tööle asus uus vahetus, raskenesid aga ettevõtete juhtkonna ees seisvad ülesanded – töötajate koosseisud ei ole ju kummist ning leida töö tegemiseks vabu inimesi, rikkumata seejuures töö- ja puhkeaja graafikut, ei olnud just kergete killast. Lisaks nimetatud faktoritele kiiresti kasvas ka streigist osavõtjate arv, kuna olles jälginud oma julgemaid kolleege, ühinesid streigiga ka need töötajad, kes algul kahtlesid selles, kartes ettevõtte juhtkonna sanktsioone.
Kuid kõige suurema seatembu tegid raudteefirmade juhtkondadele hoopis reisijad, kes mitte üksnes ei väljandanud oma poolehoidu streikijatele, vaid muutsid ka oma plaane. Vastavalt graafikule sõitvad elektrirongid olid praktiliselt tühjad. Möödunud neljapäeva transpordikulusid oleks võinud kuidagimoodi katta ainult kuupiletite müügitulust, kuna piletite jaemüügikassad jäid sellel päeval praktiliselt ilma sissetulekuta.
Meie pidasime aru ja mina otsustasin
Kuidas raudteefirmade juhtkond üritab antud olukorrast välja tulla? Edelaraudtee AS juhtkond juba teatas, et ta esitab protestiaktsiooni korraldajatele – ametiühingutele kahjunõude. Juristid uurivad seadusesätete väänamise võimalusi ning ametiühinguliidrite juriidilisi eksimusi.Ametiühingutegelased konsulteerivad omakorda enda juristidega, kuna streik tekitab ‘a priori’ tööandjale kahju ning seepärast kaitseb streikimist lubav seadus töötajaid tööandjale kahju hüvitamise eest. Selliseid streike, et „kõigil oleks hea ja mugav“, lihtsalt ei eksisteeri.
Eesti Raudtee avalike suhete juht Urmas Glaase selgitas, et Eesti Raudtee juhtkond otsustas töötajatega suhtlemise taktika kasuks: „Inimestega on vaja rääkida ning pidada aru streigi mõttekuse, aga ka tema tagajärgede üle nii ettevõttele kui ka ühiskonnale tervikuna. Raudteeliiklus on Eesti jaoks eluliselt tähtis tegevussfäär ning seetõttu tuleb tagada raudteetranspordi tõrgeteta töö“.
Urmas Glaase ei varja asjaolu, et Eesti Raudtee juhtkond oli sunnitud reorganiseerima töögraafikut ning otsima streikivatele töötajatele asendajaid. Lisaks sellele üritab Eesti Raudtee juhtkond vaidlustada kohtus läbiviidud aktsiooni seaduslikkust. Harju Maakohus teatas juba 7.märtsil, et raudteelastel on nimetatud aktsioonile seaduslik õigus, kuid vaidlus pole sellega veel lõppenud. Tööandjal on kavas saasa kohtult põhjendatud otsust, mis täidaks tõsise pretsedendi rolli ning mis määratleks ära streigiõiguse piirid, millede raamidest väljudes hakkavad streikijad kandma vastutust.
Üldjoontes võttes Eesti Raudtee juhtkond mõistab, et toimunud aktsiooni näol oli tegu toetusstreigiga. Poolte vahel puuduvad töövaidlused, nende vahel pole olnud katkenud läbirääkimisi ega ka riikliku lepitaja kaasamist töötülide lahendamiseks koos edasise otsusega äärmiste meetmete (tööseisaku) kasuks otsustamiseks. Seega polnud tegu kollektiivlepingu põhitingikuse ametiühingu-poolse rikkumisega: töörahu ei katkenud. Antud hetkel on Eesti Raudtee käsutuses info, et protestiaktsioonist võttis osa ligi 130 töötajat, ehk teisisõnu iga neljateistkümnes ettevõtte töötaja.
Streikige, kuid ärge segage töötamast
Tunduvalt ägedamalt vihastas streikijate peale Edelaraudtee AS juhtkond, kes teatas, et tal on kavas nõuda protestiaktsiooni organisaatoritelt kahjude hüvitamise katteks sisse ligikaudu kolmkümmend tuhat eurot.
Edelaraudtee AS kommunikatsioonijuht Kersti Gorstov teatas „Den za dnjomile“ järgmist: „Streigi organiseerijad pidid vastavalt seadusele esitama omapoolsed ettepanekud selle kohta, kuidas jätkata toetussstreigi toimumise ajal kriitiliselt vajalike teenuste mahtu. 8.märtsil streigid organiseerijad seda aga ei teinud. Kuna meie ei saanud streigi organiseerijatelt vastust ka meiepoolsele vastuettepanekule, siis me olime sunnitud organiseerima ühepoolses korras rongide liikumist ja rongibrigaadide tööd nende töötajate seast, kes streiki ei toetanud ning vaatama üle rongide sõidugraafikud“.
Kersti Gorstov rõhutas, et ettevõte põhistas oma tegevust püüdega jääda kindlaks ning ohutuks transpordharuks neile reisijatele, kes pidid streigi toimumise päeval jõudma kas koju või tööle. Inimesi teavitati viiivitamatult sellest, millised elektrirongid on streigi toimumise päeval käigus. Edelaraudtee AS-le oli selline tegevus vajalik ka selleks, et ettevõte saab oma tegevuseks põhilisi doteeringuid riigi käest ning esimeseks kliendiks, kes nõuab temalt hiljem sisse leppetrahvi, on justnimelt riik.
Kersti Gorstov märkis: „Meie töötajail on õigus väljendada oma solidaarsust teiste streikijatega, kuid samal ajal peavad streigi organiseerijad lähtuma oma tegevuses seadusandluse nõuetest“ ning lisas, et Edelaraudtee AS juhtkonna andmeil võttis streigist osa 45 töötajat ettevõtte 552-st töötajast, see tähendab iga kaheteistkümnes töötaja.
Meie vabrikus pole ühtki streigikest
Elektriraudtee AS müügi- ja kommunikatsioonijuht Norbert Kaariste jutustas „Den za Dnjom“ korrespondendile, et ettevõtte töötajad ei ühinenud streigiga: „Elektriraudtee AS ei viinud sisse oma töökorraldusse mingeid muudatusi, kuna meie töötajad lubasid, et nad hakkavad tegelema 8.märtsil oma igapäevaste tööülesannetega“.
Analoogilise info esitas ka GoRail arengudirektor Jolan Ševtsov: „Meie ettevõttes ei olnud streikijaid. Tegu on usaldusväärse faktiga. Meile oli loomulikult eelnevalt teada, et raudteel leiab aset streik, millega võivad liituda ka meie ettevõtte töötajad, kuid meie töötajate usaldusisik teatas, et meie töötajad ei streigi. Nii ka oli ja seepärast ei tekinud meil ka erilisi probleeme oma kohustuste täitmisega“.
Mitte keegi raudteefirmade esindajatest ei pidanud vajalikuks vastata meile, kas leiab aset kontroll iga konkreetse töötaja streigist osavõtu seaduslikkuse üle. Samas on „Den za dnjomi“ käsutuses info, et tööandjad juba rakendavad protestiaktsioonist osa võtnud töötajate suhtes repressioone. Käiku lähevad ühed ja samad argumendid keele- ja kvalifikatsioonieksamite kohta, milledega töötajaid ähvardati veel enne protestiaktsiooni toimumise algust.
Kommentaar:
Streigi juht, Eesti Raudteelaste Ametiühingu esimees Oleg Tšubarov:
„Ma tahan avaldada tänu kõigile neile, kes võtsid osa meie protestiaktsioonist. Alati on nii, et ootad midagi rohkemat, kuid tööandjad rääkisid töötajaile augu pähe ning seepärast neil õnnestus saavutada ka teatud tulemusi. Täna me saame teateid neilt meie töötajatelt, kes streigist osa ei võtnud. Nad teatavad meile, et juhul kui protestiaktsiooni on vaja tulevikus korrata, on nad nõus meiega ühinema. Inimestele jõudis kohale, et midagi hullu ei juhtunud.
Meie andmetel võttis streigist osa ligikaudu 200 inimest. See arv näitab neid inimesi, kes streikisid oma töökohal. Eraldi on aga vaja arvutada kokku neid meie töötajaid, keda kõrvaldati töölt või kes vahetati viimasel minutil välja. Arvan, et selliseid inimesi koguneb veel oma poolteistsada. Meil ei ole praegu veel täpseid andmeid, kui palju ronge seisisEesti raudteel. Me teame ainult, et rongide seisakud siiski olid. Mis aga puutub „Edelaraudtee“ rongiliiklusesse, siis 36-st rongist seisis 18.
Kõige tähtsam, mis meil õnnestus meie pooolt läbiviidud aktsiooniga saavutada on see, et inimesed ei karda enam enda eest seista. Kui me kohtusime meie töötajatega kaks aastat tagasi, siis me panime tähele, et nende seas valitses ebakindlus. Nüüd sellist ebakindlust nende olekus enam ei olnud. Inimeste meelemuutus leidis aset tänu meie valitsusele, kes jätkab näo tegemist, et ta ei näe ega kuule midagi ning loeb normaalseks esitada küsimus: „Aga mis siis õigupoolest juhtus, kõik oli ju väga kenasti korras?“
Me ei väsinud kordamast, et meie streik ei olnud suunatud meie tööandja vastu. Kuid me soovisime väga, et meie valitsus mõtleks selle üle, milleni võib viia tema järjekordne soov muuta töösuhteid puudutava seadusandmuse sätteid. Selline valitsuse-poolne tegevus toob endaga vältimatult kaasa tööalased konfliktid ning streigid nende klassikalisel kujul.
Meie praegune protestiaktsioon näitas, milliseid vigu teeme meie ja milliseid vigu teeb meie tööandja. Nii näiteks olen ma täiesti veendunud, et tööandja poolt streikijate kõrvaldamine nende töökohtadelt ning seejärel nende asendamine teiste töötajatega on ebaseaduslik tegevus.
6. märtsil andis Eesti Raudtee juhtkond meid kohtusse. Leian, et see on isegi väga hea, kuna ainult siis võib tekkida mingi pretsedent, milline võimaldab meile tulevikus tegutseda üksnes seaduse raamides. Mis aga puutub Edelaraudtee AS esindajate suust kõlanud ähvardustesse selle kohta, et meile või isegi mulle isiklikult esitatakse arve streigiga ettevõttele tekitatud kahju kohta, siis praegu on tegu üksnes sõnadega. Igal juhul peab see küsimus läbima kohtuinstantsid, kuid ametiühingul pole praegu infot selle kohta, et säärane hagiavaldus oli kohtusse saabunud ja kohtu poolt ka vastu võetud.
Me kohtusime juba pärast streiki Eesti Raudtee juhtkonnaga. Kohtumisel oli aruteluks väljakujunenud olukord ning mõlema poole poolt tehtud vead ning ma võin täie kindlusega öelda, et meie partnerid on dialoogiks valmis, agressiooni pole, igaüks teeb oma tööd ning kõigile on arusaadav, et sellest konfliktist on vaja kuidagi välja tulla. Ülejäänud firmad pole meiega veel kontakti otsinud ning ma olatan, et nad ei soovi mind veel pikka aega näha. Kuid me peame nendega läbirääkimisi kollektiivlepingute küsimuses ning seepärast leiab meie kohtumine aset juba õige pea“.