Artiklid
Inimõigused – kas alatiseks või „viieteistkümneks minutiks“?
Andrei Lobov, 12.12.2014 (Originaal vene keeles)
Tallinnas toimus president Ilvese patronaaži all järjekordne „inimõigustealane“ konverents. 2012.aasta detsembris toimunud konverentsil olid ebasoovitavate isikute juurde kinnitatud vaatlejad, sõnavõtud olid aga pühendatud inimõigustealasele olukorrale Hiinas. Venemaal ning Aafrika riikides. Meie riiki ei mainitud.
President Ilves kritiseeris uuesti Venemaad ning osutas erinevusele „Lääne demokraatia, mis rajaneb õigusriigile, inimõigustele ja dialoogile“ ning „ortodoksaalse ja autoritaarse korra“ vahel. President tuletas oma esinemises meelde ka ÜRO Inimõiguste Üldeklaratsiooni. Kahjuks ei saa ma meenutada presidendi esinemisi seoses ÜRO märkustega Eesti aadressil, milledest viimased avaldati ÜRO rassilise diskrimineeerimise komitee poolt käesoleva aasta septembris.
Leain, et meil on omamoodi vedanud. Kunstnik Andy Warhol lausus möödunud sajandil järgmised sõnad: „Tulevikus saab igaüks ülemaailmselt kuulsaks viieteistkümneks minutiks“. Lisan, kui mitte ülemaailmselt kuulsaks, siis vähemalt Eestis kindlasti. Meie päevil on ümbritsevate inimeste teavitamine oma arvamusest küllatki lihtne. Teine asi on aga selles, kas see arvamus hakkab omama mingit efekti. See puududtab kõiki – alates presidendist kuni netikommentaaride autorini või trollini.
Eksisteerib arusaam, et me elame postmodernismi ajastul, mis tingimustes, kus inimkond võib ennast kergesti ja täielikult hävitada, käib millegi igavese ning vääramatu otsing. Mõningad mõtlejad seletavad just selle otsinguga „kombelangust“ – kas eksisteerib midagi, mida hävitada pole võimalik? „Ehtne ja vääramatu“ peab püsima jääma ja seda vaatamata kõikvõimalikele rünnakutele.
Prantsuse filosoof-posmodernist Jean Baudrillard eristas nelja võõrdumise protsessi ühiskonnas:
1) virtuaalse reaalsuse kujunemine (sealhulgas ka meedia kaudu), mis on peaaegu sõltumatu tõelisest reaalsusest ning mis meelevaldselt konstrueerib ühtede või teiste sündmuste mõtet;
2) tähistatava lahutamine tähistajast;
3) väärtuste ja normide devalveerumine;
4) teaduslik-tehnilise progressi juhitamatus ja katastroofilisus.
Leian, et president Ilvese esinemises võib näha kolme esimest Jean Baudrillardi poolt kirjeldatud printsiipi. President Ilvese arvamuse kohaselt on imimõigused muutunud miskiks virtuaalseks, kuna neid rikuvad teised, kuid Eesti mitte. Selle virtuaalsuse tõttu president ise devalveerib inimõiguste mõistet ning üheagselt kahetseb seda.
Tahaks uskuda, et postmodernismi negatiivsed tagajärjed ei jää meil kaua kestma, kuna Andy Warholi poolt nimetatud“15 minutit“ ei ole teab kui pikk aeg.
Ametlike riiklike inimõigustealaste konverentside organisaatoritele ja patroonidele tahaks soovida tunda ennast Eestis peremeestena. Igavese otsingud võivad tuua üksnes siis rõõmu, kui tähistavad ei ole lahus tähistajast., ilma virtuaalse reaalsuse loomiseta, kus me igal konverentsil kuuleme uute virtuaalkordade loomisest. On vaja dialoogi? Pole midagi lihtsamat. Järgmisel konverentsil on vaja rääkida inimõigustealasest olukorrast Eestis, mitte aga jääda mingisse virtuaalsesse realsusse. Aeg on sealt Eestisse tagasi jõuda.