Artiklid
„Elagu rahvaste rahu!“
Andrei Lobov, 14.03.2014 (Originaal vene keeles)
„Elagu rahvaste rahu!“ – nii kõlas 24.veebruaril 1918.a. vastu võetud Eesti Iseseisvusmanifesti („Manifest kõigile Eestimaa rahwastele”) viimane lause.
President Obama helistas Ukraina-küsimuses pühapäeval, 8.märtsil Eesti, Läti ja Leedu presidentidele. Vabariigi Presidendi kantselei pressiteenistuse sõnul meenutas president Ilves jutuajamise käigus president Obamaga 1940-dat aastat. President Obama otsis telefonivestlustes Baltimaade kogemusi.
Mida võis Eesti president veel meenutada ja millega osutada abi kriisi reguleerimisel? Kas „Pronksöö“ seadustepaketiga, mis on võrreldav niinimetatud Ukraina „draakoniseadustega“? Euroopa Liit nõudis käesoleva aasta jaanuaris Ukrainalt nimetatud seaduste tühistamist. Ukraina seadused tühistatigi, Eesti Vabariigi seadused aga jätkavad seniajani kehtimast, kuid nimetatud asjaolu ei pane kedagi imestama.
Eesti poliitikud otsivad nõukogude minevikus „võrdlusi“ Venemaa vastu, märkamata muutuvat maailma. Raske on olla läbirääkija rollis, kui sa juba oled mingil kindlal poolel. Eesti on vaevalt suuteline olema vahendajaks rahvustevahelistes suhetes, kuna Eesti riigil puuduvad kogemused koostöö osas rahvusvähemustega Eesti riigi enda sees. Koostöösoov oli põhimõtteliselt sissekirjutatud „Manifestis kõigile Eestimaa rahwastele“ ning ma siiski loodan ja püüdlen selle poole, et me veel pöördume nende Eesti Vabariigi eksisteerimise aluspõhimõtete juurde tagasi.
Möödunud aasta novembris asetleidnud „IKT 2013“ tehnoloogianäitusel esines sõnavõtuga T-H.Ilves, kes teatas toona, et kõik on kõige paremas korras, inimesed aga kurdavad liiga palju oma muresid. President Ilves tõi näitena Rahvakogu, esitledes antud ühiskondlikku instrumenti kui kodanike otsustamisprotsessi kaastamise positiivset näidet. President ei häbenenud toona nimetamast selliseid sõnu nagu „rumalus“, „trollid“ ja „populistid“, kaitseks millede vastu sai tema arvates ID-kaartide toega IT-süsteem, mille abil registreeriti Rahvakogu ettepanekuid.
Ettepanekute esitamisest on möödas juba üle aasta ning minu teada pole ükski Eesti vene kogukonna esindajate poolt esitatud või Eesti vene kogukonnale tähtsust omav ettepanek rakendust leidnud või isegi läbi vaadatud. Sellised ettepanekud laekusid vähemalt üheksalt inimeselt. Rahvakogu, millele viitab president, sai alguse niinimetatud “Harta 12-st“, mille allkirjastas ligi 18 tuhat inimest. Oma põhiseadusliku õiguse kaitseks, mis lubab õppida oma ema(vene)keeles, andsid oma allkirjad 35 841 inimest, kuid ei Vabariigi President, Vabariigi Valitsus, Haridus- ja Teadusministeerium ei tee neid allkirju märkamagi, vaid nad otsustavad vene kogukonna eest, mis on viimasele hea.
Tänu Fjodor Dostojevski romaanile „Vennad Karamazovid“ nägi ilmavalgust lause: „mitte miski maailmas ei ole väärt ühtainust lapse pisarat“. Leian, et praegu valitseb maailmas põhimõte „Tee mida tahad, kuni maailmas leidub kasvõi üks inimene, kellele on see kasulik“.
Oma luuletuses “Teater” kirjutas J.Brodski ligi kakskümmend aastat tagasi järgmised sõnad: „Üks inimene on null ning ühe inimese valu pole meie jaoks inimmassi valu“. Täna eiravad mõned presidendid, valitsused ja ministrid ka „inimmassi valu“, esikohale on tõusnud tõlgendamisoskus – kes trumpab teist tõlgendamisoskuses üle. Pole ainult teada tõlgendamise piiri.
Kui ma loen, et Venemaa kaitseministril pole ainugi, kuidas Krimmi sattusid kaasaegsed soomusmasinad „Tigr“ ja „Rõss“, meenuvad mulle president Ilves ja haridusminister Aaviksoo, kes ei pane tähele Eesti vene kogukonda.
Elagu rahvaste rahu!