Artiklid
Eesti: nähtamatu vähemus ehk inimõiguste kaitse alase tegevuse simuleerimine ning millisel moel saab sellega võidelda
Andrei Lobov, 22.10.2013 (Originaal vene keeles)
2012.aasta juulis avaldati minu artikkel „Tõuske murult püsti, simulandid, me mängime ühes meeskonnas!“, mis oli vastukajaks Eesti Vabariigi õiguskantsleri tegevusele, kes saatis parlamenti dokumendi, kus seisis, et kehtiv erakooliseadus ei taga eestikeelse hariduse piisavat kättesaadavust.
EV õiguskantsler astus sellisel moel võitlusse Eestis venekeelsete gümnaasiumide võimalusega valida gümnaasiumi õppekeel. Kui süüvida õiguskantsleri dokumendi pealkirja, siis võib sellest jääda mulje, et eestikeelne haridus ei ole meil piisavalt kättesaadav. Samas aga oma olemuselt võib seda dokumenti pidada küllaltki omapäraseks vene kogukonna ründamise vahendiks.
Siinkohal väärib eraldi meenutamast, et kehtiva Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse ning Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätted lubavad munitsipaalgümnaasiumidel valida mistahes õppekeelt ning see õppekeel ei pea olema eesti keel. Seaduse sätted näevad ette, et vastava ettepaneku peab esitama kooli hoolekogu.
Kuid veidrused jätkuvad ning neile tuleb otsida adekvaatset vastust.
Üldiselt võib öelda, et Eesti Vabariigi ametlik inimõigustealane diskurss on suunatud Eesti riigist väljapoole. Nii näiteks leidis Tallinnas 2012.aasta detsembris aset Inimõiguste Instituudi poolt korraldatud konverents, mille patrooniks oli Eesti Vabariigi President Toomas-Hendrik Ilves. Nimetatud konverentsil oli palju juttu inimõigusste olukorrast Venemaal, Hiinas ja Aafrika riikides. Neile aga, kes soovisid pöörata konverentsi tähelepanu inimõiguste alasele olukorrale Eestis, pandi juurde vastavad saatevalvurid.
Samas on meil inimõiguste kaitse sfääri valdkondades olukord mõnevõrra parem. Nii näiteks teostatakse meil "Soode võrdsuse monitooringut". Vabariigi Sotsiaalministeeriumi juures tegutseb Liina Kanteri poolt juhutav soolise võrdõiguslikkuse osakond. Osakonna edukas töö väärib äramärkimist – nimelt õnnestus osakonnal kaasata Norra soolise ebavõrdsuse vastu peetavasse võitlusse. Norra eraldab nimetatud võitluse tarvis 4 miljonit eurot, Eesti panustab täiendavalt 15%-ga.
Mis aga puutub rahvusvähemuste õigustesse, siis on meie riigis käimas täiemahuline pealetung rahvusvähemuste õigustele. Ülalnimetatud Inimõiste Instituudi direktor Mart Nutt lausus läinud aastal järgmist: "Kui me võrdleme Eesti olukorda mõne teise riigiga, siis mitmed rassistlikud probleemid on meil äärmiselt väikesed kas või selle pärast, et meil on ülimalt väike arv n-ö nähtavaid vähemusi“. Nähtavaks vähemuseks (minu poolt allakriipsutatud – A.L.) nimetatakse näiteks teise nahavärviga inimesi, keda võib kohe tänavapildis välja tuua, või siis väga selgelt teistmoodi riietuvaid inimesi".See Mart Nuti repliik peegeldab väga hästi Eesti ametlikku seisukohta inimõiguste valdkonnas ja nimelt seda, et teatud kindlat rahvusvähemust ei panda Eestis justnagu tähele (võrrelge õiguskansleri teesiga „eestikeelse hariduse piisavat kättesaadavuse kohta“). Mida aga sellistes tavatus olukorras, millega meie kogukond kokku puutus, ette võtta? Lühidalt vastates – tuleb võrrelda.
Nii näiteks sisaldab EV Statistikaameti andmebaas infot meeste ja naiste sissetulekute kohta, aga ka infot eestlaste ja mitte-eestlaste sissetulekute kohta. Tulude tase on olemasoleva ebavõrdsuse kindlaksmääramise tunnustatud kriteeriumiks, mis aga tähendab, et kui keegi saab mingite väliste, asjasse mittepuutuvate tunnuste alsuel väiksemat sissetulekut, on tegu ebavõrdsusega.
Tulude kohta käivad andmed on jaotatud andmebaasis viieks osaks, mis kannavad nimetust kvintiilid. Esimeses (alumises) kvintiilis on tähistatud väikseima sissetulekuga inimeste protsent (vastavalt mehed ja naised või eestlased ja mitte-eestlased); järgnevalt kasvavalt viiendas (kõrgeimas) kvintiilis on ära toodud suurimat sissetulekut omavate inimeste protsent. Tänase päeva seisuga võib andmebaasis vaadelda andmeid aastate 2003 kuni 2011 kohta. Andmeid kvintiilide piiride kohta võib vaadelda siin. Näiteks selleks, et sattuda 2011.aasta alumises kvintiilis, ei tohi inimese sissetulek ületada 3736 eurot aastas. 2011.aasta ülemisse kvintiili sattumiseks peab inimese aastane sissetulek ületama 9915 eurot ja 70 senti.
Olukorra muutumise dünaamika muutumise väljaselgitamiseks tulude kriteeriumi alusel märgitud ajavahemiku jooksul vaatleme alumist ning ülemist kvintiili meeste ja naiste ning eestlaste ja mitte-eestlaaste tulude suhtes. Kokku saame neli tabelit.
Tabel 1: Meeste/naiste protsent, kes saavad väikseimat töötasu aastate lõikes:
| 2003 | 2004 | 2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 | 2010 | 2011 | |
| Mehed | 19.3 | 18.7 | 17.9 | 17.3 | 16.9 | 17.7 | 18.5 | 19.4 | 18.5 |
| Naised | 20.6 | 21.1 | 21.7 | 22.3 | 22.6 | 22 | 21.3 | 20.5 | 21.2 |
Esimesest tabelist nähtub, et kõige suurem meeste ja naiste vaheline lõhe oli 2007.aastal ning ta moodustas 5,7%. 2011.aastal moodustas meeste ja naiste vaheline lõhe 2.7%. Lõppkokkuvõttes võib järeldada, et naistel on meestega võrreldes rohkem võimalusi saada vähemtasustatavat tööd.
Tabel 2: Meeste/naiste protsent, kes saavad suurimat töötasu aastate lõikes:
| 2003 | 2004 | 2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 | 2010 | 2011 | |
| Mehed | 21.8 | 21.5 | 21.9 | 22.3 | 22.3 | 21.3 | 22 | 21.1 | 21.5 |
| Naised | 18.5 | 18.7 | 18.4 | 18 | 18 | 18.9 | 18.3 | 19 | 18.7 |
Sarnaselt esimese tabeliga näitab ka teine tabel, et võrreldes naistega on meestel rohkem võimalusi saada paremini tasustavamat tööd. Maksimaalselt „ebavõrdne aasta“ langes siin 2007.aastale, kus vahe moodustas 4,3%.
Võrdõiguslikkuse indikaatoriks võib lugeda sarnaseid protsente nii meestele kui ka naistele nende omavad võrdseid võimalusi saada teatud sissetuleku tasemega tööd. Antud juhul me näeme, et meestel on siiski rohkem võimalusi olla hõivatud kõrgemini tasustatava tööga. Seega eksisteerib meie riigis sooline ebavõrdsus.
Võrdleme nüüd eestlaste ja mitte-eestlaste olukorda:
Tabel 3: Eestlaste/mitteeestlaste protsent, kes saavad väikseimat sissetulekut aastate lõikes:
| 2003 | 2004 | 2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 | 2010 | 2011 | |
| Eestlased | 19 | 19.1 | 19.2 | 19.1 | 18.9 | 18.4 | 17.8 | 17.4 | 17.9 |
| Mitteeestlased | 22.1 | 22.1 | 21.7 | 22 | 22.5 | 23.7 | 25.1 | 26.1 | 25 |
Nagu nähtub kolmandast tabelist on mitte-eestlastel rohkem võimalusi saada vähemtasustatavat tööd. 2011.aastal sai väiksemat töötasu veerand mitte-eestastest – nad asusid alumisel kvintiilis. Minimnaalne vahe töötasustamises sissetulekute osas langes 2010.aastale - 8,7%. Siinsamas on selgelt näha mitte-eestalste protsendi suurenemise tendentsi ning samaaegne mitte-eestlaste potsendi vähenemine aluses kviniilis. Kõik nimetatu tähendab, et suur osa mitte-eestlastest hakkab saama väikseimat sissetulekut, samas kus eeslased paigutuvad suuremat sissetulekut võimaldavatele töödele.
Tabel 4: Eestlaste/ mitteeestlaste protsent, kes saavad suurimat sissetulekut aastate lõikes:
| 2003 | 2004 | 2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 | 2010 | 2011 | |
| Eestlased | 22.7 | 22.5 | 22.3 | 23.6 | 23.1 | 22.9 | 23.7 | 23.6 | 23.3 |
| Mitteeestlased | 14.2 | 14.3 | 14.9 | 11.9 | 12.8 | 13.2 | 11.4 | 11.5 | 12.1 |
Nägu nähtub viimasest tabelist esineb suurimate sissetulekute puhul kolmanda tabeliga võrreldes vastupidine tendents. Suurimaid sissetulekuid omavate mitte-eestlaste arv on aastail 2003-2011 vähenenud. Suurim sissetulekute vahe esines aastal 2009 ning ta moodustas 12.3%. Tabeli andmed näitavad, et iga kümnes mitte-eestlane saab suurimat sissetulekut ning satub viiendasse kvintiili, samas kui eestlaste puhul moodustavad need arvud 20%.
Kui nüüd võrrelda meie riigis eksisteerivat soolist ning etnilist ebavõrdsust, siis võib ülalnimetatud andmete põhjal teha alljärgnevaid järeldusi:
1. Eestis esineb nii soolist kui ka etnilist ebavõrdsust.
2. Sooline ebavõrdsus on „stabiilne“, samas kui etniline ebavõrdsus aja jooksul kasvab–suur osa mitte-eestlastest on väiksemad sissetulekud ning väiksem osa mitte-eestlasi omavad suurimaid sissetulekuid.
3. Etniline ebavõrdsus ületab kordades soolist ebavõrdust.Kui meeste ja naiste sissetulekute osas on ülemises ja alumises kvintiilis kõrvalekalle 20%-st küllatki väike ning ta ei ületa 2-2.5%, siis eestlaste ja mitte-eestlasste sissetulekute osas läheneb kõrvalekalle 10%.
Vaatamata antud olukorrale me kuuleme arutelusid „(märkamatutest) märgatavatest vähemustest“. Siin võivad arvud saada selleks tööriistaks, mis aitab märgata meie riigis teatud kindlat rahvusvähemust. Arvud võimaldavad meil jätta emotsioonid kõrvale ning arvude abil on mugav rääkida mitmes keeles, sealhulgas ka eesti ja inglise keeles.
Selliste võrdluste eesmärgiks võiks saada Eesti ametliku inimõiguste alase diskursii nivelleerimine ning seda tuleb teha inimõiguslase koordinaatsüsteemi iga telje suhtes. Nivelleerimine on vajalik mitte selleks, et madaldada olemasolevaid probleeme teistes valdkondades, vaid selleks, et osutada tähelepanu soovimatusele tegelda ühe progresseeruva haigusega meie ühiskonnas.