Artiklid

„Kuna vastavalt seadusetähele on riiklikuks õppekeeleks eesti keel“


Andrei Lobov, MTÜ Vene Kool Eestis juhatuse esimees, 12.09.2012 (Originaal vene keeles)

MTÜ „Vene keel Eestis“ esimees Andrei Lobov kirjutab sellest, et praegu võib näha, kuidas Riigikogu põhiseaduskomisjon otsustas teha kohalikele omavalitsustele täiendavaid takistusi, et viimased ei saaks luua erakoole.

Koolides vene õppekeele kinnitamise võimaluste analüüsimisel osutus üheks võimaluseks erakoolide moodustamine. Vastavalt käesoleval ajal kehtiva „Erakooliseaduse“ paragrahvi 11 sätelele näidatakse kooli õppekeel ära õppekavas, mille omakorda kinnitab erakooli pidaja. Sel moel kohalik omavalitsus kui erakooli pidaja omab õigust kinnitada kooli õppekeelt.

Seda teed mööda läkski Tallinn loos Linnamäe Vene Lütseumiga, luues tema baasil munitsipaalse venekeelse eralütseumi. Just siin „lülituski“ protsessi õiguskantsler Indrek Teder, kes pöördus juunikuus parlamendi poole ettepanekuga, milles ta käsitles eestikeelse hariduse kättesaadavuse piisavust.

Lühidalt rääkides, õiguskantsler leiab, et eestikeelne haridus on ebapiisavalt kättesaadav (loomulikult ei too õiguskantsler ära mingeid „piisavuse“ kategooriaid) ning seepärast võib kohaliku omavalitsuse initsiatiiv, mis puudutab venekeelse erakooli loomist, kahjustada seda „piisavust“. Jääb mulje, et õiguskantsler kujutab eesti kogukonna ohvrit meie riigis, kellel on raskusi leida eesti õppekeelega kooli. Õiguskantsleri juulikuine pöördumine parlamendi poole leidis oma lõpu parlamendikomisjoni eilse istungiga.

Vene ombudsmen Eestis Sergei Nikolaevits Seredenko analüüsis väga hästi õiguskantsleri etteastet, kus väärivad erilist tähelepanu riigiasutuste-poolsed kohaliku võimu autonoomia rikkumised.

Sergei Seredenko kirjutab:

Riigi ja kohaliku omavaltsuse vastastikuiseid suhteid reguleerib Kohalike omavailtsuste seaduse § 2 lg.1 sätted, milledega määratletakse kohaliku omavaltsuse staatus:  „Kohalik omavalitsus on Põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi“. ...

Siinkohal tuleks rõhutada, et just küsimuses vene õppekeelest munitsipaalgümnaasiumides pole mingit kahtlust, et otsus vene (nimetagem seda sõna!) õppekeele kohta võetakse vastu „lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi“. Antud väite tõestuseks on pikk (ja seaduslik) otsuste jada – gümnaasiumi arengukava kinnitamine, kooli hoolekogu (kuhu kuuluvad kõik asjast huvitatud isikud) otsus ning lõpuks – kohaliku omavalitsuse otsus.

Väärib eraldi äramärkimist, et meie riigi elanike tahe omandada emakeelset haridust on kinnitatud 35 841 allkirjaga, millised anti Rahvusvahelisel Lastekaitsepäeval – 1.juunil üle Vabariigi Presidendile, Vabariigi Valitsusele ning Haridus- ja Teadusministeeriumile.

Paralleelselt eragümnaasiumide teekonnaga jätkub Tallinna ning Narva kohtuskäik Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Ministeerium jätkab seni oma joont ning keeldub põhjendamatult vene õppekeelt toetamast.Koolide hoolekogud valiseid vene õppekeele vastavalt Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse § 21 lg.3 sätetele, millised kõlavad järgmiselt: „Gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel”.

Kuid meie pihta jätkatakse sententide loopimist, näiteks selliste: „Kuna vastavalt seadusetähele on riiklikuks õppekeeleks eesti keel“(jätame siinkohal kõrvale, mida peaks tähendama “riiklik õppekeel”). Ettevalmistuseta inimene võib pidada seda mingiks normiks. Kuid siin on tegu ebanormaalsusega. Vastuseks sellistele väljaütlemistele peaks olema: “Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel”. Tegu on täpselt samasuguse seadusetähega! Üks seadusesäte ei saa tühistada teisi seadusesätteid! Seaduse puhul on lubamatu järgmine tõlgendamine: “Siin loeme, aga siin ei loe”.

Üldiselt eksisteerib teatud kindel seadusandluse hierarhia. Oma tähtsuse poolest on esikohal riigi Põhiseadus ehk teisisõnu Konstitutsioon, mis esitab üldjoontes riigi arengu põhisuunad. Põhiseaduse § 37 kõlab järgmiselt: „Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.  Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel“.

Põhiseadusele järgnevad seadused, mis ei tohi olla Põhiseadusega vastuolus, mis tähendab, et üksiku seaduse säte ei või tühistada või piirata Põhiseaduse sätteid. Meie juhtumi puhul on Põhikooli ja gümnaasiumi seaduses kirjas, et “Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel”, mida ei või tühistada väidetega eesti õppekeele „seaduslikkusest“ ning „kohustuslikkusest“. Hierarhia kohaselt järgnevad seadustele seadustest alamalseisvad aktid, millised määratlevad detailsemalt kindlaks, kuidas seaduste üksikuid sätteid tuleb realiseerida. Seadustest alamalseisvad aktid ei tohi omakorda tühistada või ahendada nii seaduste, või veelgi enam – Põhiseaduse sätteid.

Antud hierarhiat on vaja tunda ning mõista. Esitan siinkohal ühe positiivse näite. 2011.aasta jaanuaris kinnitas Vabariigi Valitsus Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse alusel „Gümnaasiumi riikliku õppekava“, mille näol on tegu seadusest alamalseisva aktiga, mis määrab detailsemalt kindlaks gümnaasiumi õppekava sisu. Kuid Vabariigi Valitsus märkis õppekavas üheselt õlgendavad sätted ülemineku kohta eestikeelsele õppele, rikkudes sellega seadust, ahendades seadusesätteid, jättes ära märkimata võimaluse valida ka muu õppekeel (peale eesti keele). Ühing „Vene kool Eestis“ pöördus 2011.aasta veebruaris õiguskantsleri poole, kes tegi Haridus- ja Teadusministeeriumile ettekirjutise ning 2011.aasta septembris ülalnimetatud seadusest alamalseisvasse akti viidi sisse parandused. Nüüd on „Gümnaasiumi riiklikus õppekavas“ viide eesti keelest erineva muu õppekeele kinnitamise võimalikkuse kohta.

Miks on see nii tähtis? Praegu peetakse ülekoolilisi koosolekuid, milledel valitakse koolide hoolekogusid. Kooli hoolekogu valib kooli õppekeele. Enamus hoolekogudes kuulub lapsevanematele. Hoolekogu koosseis valitakse ülekoolilisel koosolekul, mis tähendab, et igal lapsevanemal on õigus esitada enda kandidatuur hoolekogusse, aga ka seda igal lapsevaneamal omab hääleõigust kooli hoolekogu koosseisu valimistel.

Lisaks õppekeele valikule omab kooli hoolekogu küllaltki laiaulatuslikke volitusi, seda alates konfliktide lahendamisest kuni kooli personali ametissekinnitamiseni. Kahjuks on aga nii, et lapsevanemaid eriti ei teavitata nimetatud võimalustest, väärütlemised stiilis „Kuna vastavalt seadusetähele on riiklikuks õppekeeleks eesti keel“ajavad lapsevanemaid lihtsalt segadusse. Kooli hoolekogu liiketest lapsevanemad võivad saada administratsioonilt mingi seadusest alamalseisva akti, mis on varustatud järgmiste sõnadega: „Aga mida me saame ette võtta, me järgime seadust“. Ilma seaduste vastastikuste seoste mõistmiseta satuvad aga inimesed segadusse.

Kuid ei maksa segadusse sattuda. Ühing „Vene kool Eestis“, millesse kuuluvad koolide hoolekogude liikmed, viib läbi selgitustööd ning kutsub 29.septembril kokku Teise avatud konverentsi „Vene kool Eestis“. Lastevanematele mõeldud kasulikku infot võib leida ühingu veebilehel - www.venekool.eu.

Ja veel. Igaüks meist tegeleb oma asjadega. Me töötame, kasvatame lapsi, maksame töötasu õiguskantslerile, rahvasaadikutele ning nende abidele, kohtunikele, ja ministritele, kes ei ole alati meie kogukonna poolt. Meil on aega ja tahet – praktiliselt on see ainus, mis on meil,olemas.

Lisaks töötasule igapäevase leiva hankimiseks on meie kogukonnal vaja veidi aega ja seda kasvõi selleks, et olles tuvunud seaduseaga, me võiksime vastata repliigile  „Kuna vastavalt seadusetähele on riiklikuks õppekeeleks eesti keel“ alljärgnevate sõnadega:

“Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.  Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Koolide hoolekogudel on õigus valida vene õppekeelt. See on ka minu riik ning mina otsustan, millist elu hakkavad elama Eesti vene kogukonna järgmised põlvkonnad”.