Artiklid

„Tõuske murult püsti, simulandid, me mängime ühes meeskonnas!“


Andrei Lobov, MTÜ Vene Kool Eestis juhatuse esimees, 13.07.2012 (Originaal vene keeles)

Te võite mitte olla jalgpalli vastu ükskõikne kuid nagu ka paljudes muudes populaarsetes sportmängudes, nägid ka jalgpallis ilmavalgust sohitegemise elemendid. Nii võib märgata, et võitluses palli pärast kukub üks mängijatest ootamatult väljakumurule, ägiseb seejärel meeletu valu käes või jääb hoopis liikumatult platsile lamama. Kui aga vaadata sama olukorda aegluubis videokorduse abil, siis selgub, et mahakukkunud mängijat polnud keegi puudutanudki...

Kahjuks on aga nii, et ebaaus käitumine mäguväljakul annab mõnikord tulemusi. Kohtunik ei jõua alati platsil tekkinud olukorda korralikult näha ning määrab petisest mängija meeskonna kasuks karistuslöögi. Kuid jalgpallis üritatakse selle häbiväärse nähtusega siiski võidelda. Simuleerimisel tabatud mänijaid karistatakse karmilt, näiteks kollase kaardiga. Jalgpallimängu on sisse viidid „ausa mängu - Fair Play“ põhimõte ehk teisisõnu eetiliste reeglite koodeks.

Jalgpalli näol on tegu inimeste poolt väljamõeldud mänguga ja seepärast võib kirjeldatud petujuhtumeid märgata ka muude inimeste poolt mängitavate „mängude“ puhul. Sõltuvalt mängust võivad mängijateks olla ka ühiskondlikud või riiklikud insitutsioonid. Nii näiteks möödunud nädalal jäid mulle silma (kui võtta aluseks jalgpallimängu metafoori) kaks jalgpallimurul valust väänlevat simulandist mängijat. Tegu oli EV õiguskantsleri ja Tallinna Halduskohtuga. Mis siis õigupoolest aset leidis?

Esmaspäeval, 2.juunil väitis õiguskantsler, et eragümnaasiume puudutav seadus võib mõjutada eestikeelse hariduse kättesaadavust.

Reedel aga jättis teine simulandist mängija – esimese astme kohus (Tallinna Halduskohus) rahuldamata Tallinna ja Narva linnade kaebuse Vabariigi Valitsuse otsuse peale, millega keelduti rahuldamast taotlused vene õppekeeles hariduse omandamise võimaldamise kohta. Nii EV õiguskantsler kui Tallinna Halduskohus (kuigi nad vaatasid läbi erinevaid küsimusi) viitasid Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile 23.juulist 1968.aastast, mis puudutas „mõningaid aspekte keelte kasutamise kohta Belgia haridussüsteemis“.

Esitan siinkohal mahuka tsitaadi Euroopa Inimõiguste Kohtu eelpoolnimetatud lahendist:

"“Hollandikeelse rajooni“ elanikud, esinedes alates 1962.aasta juunist kuni 1964.aasta jaanuarini nii enda kui oma laste nimel (kokku üle 800 inimese, kõik prantsuskeelsed), avaldasid nördimust rea Belgias vastu võetud seadusandliku akti sätete üle, sealhulgas 30.juulil 1963.a. vastu võetud seaduse sätete üle, mis reglamenteerisid keelekasutust haridussüsteemis. Avaldajad heitsid Belgia riigile muuhulgas ette, et Belgia riik:

  • pole midagi ette võtnud  prantsusekeelseks õppe korraldamiseks kommmuunides kus nad elavad või kui midagi onka ette võetud, siis on see tehtud mitteadekvaatsel moel;
  • jätab ilma subsiidiumidest need nende kommuunides olevad õppeasutused, kes ei vii oma tegevust vastavusse kooliseadusandluse keelenõuetele;
  • keeldub ametlikult kinnitamast nimetatud õppeasutuste pooolt väljaantavaid lõputunnistusi ja diplomeid;
  • keelab prantsuskeelsetele lastele juurdepääsu mõningates kohtades töötavatele prantsuse õppekeelega kooliklassidele;
  • seab lapsevanemad valiku ette: kas panna oma lapsed õppima kohalikesse hollandikeelsetesse koolidesse või saata lapsed õppima Brüsseli rajoonidesse, kus nende õpe oleks prantsuskeelne".

Kui järgida Euroopa Inimõiguste Kohtu antud lahendi ja meie „mängijatest“ simulantide loogikat, siis meie riigis on välja kujunenud huvitav olukord. Eksisteerivad venekeelsed kommuunid, milledes on eestikeelsetel lastel raskusi eestikeelse hariduse kättesaadavusega. Lisaks nimetatule jäävad eestikeelsed õppeasutused ilma subsiidiumidest, eestikeelsete õppeasutuste poolt väljaantavaid lõputunnistusi ja diplomeid aga ei tunnustata. Eestikeelsete laste vanemad seisavad valikute ees...

Kohtulahendis sisaldus järgmine sõnastus:„... Belgia seaduse sätted takistasid mõningate laste juurdepääsu prantsuse õppekeelega koolidesse, millised asusid kuues Brüsseli läheduses olevas kommuunis ning omasid eristaatust, rikkudes oma diskrimineeriva iseloomuga nende laste õigust haridusele“. Siinkohal aga väärib märkimist, et keegi ei kavatsenud sulgeda hollandikeelseid koole, küsimus seisenes hoopis prantsusekeelsete laste õiguste  tagamisest.

Nii EV õiguskantsler kui ka Tallinna Halduskohus, viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile ei lähtu oma tegevuses asja olemusest, vaid hoopis üritavad leida mingeid üksikuid tõlgendusi. Nad püüavad mängida ohvreid – õiguskantsler räägib otsesõnu eestikeelse hariduse kättesaadavusest, solidariseerudes hollandikeelsest rajoonist pärit prantsuse keelt rääkivate belglastega, halduskohus aga tõstatab küsimuse eestlaste identiteedi säilitamisest Narvas...

Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahv 37 määratleb otsesõnu, et rahvusvähemuse koolis valib õppekeele kool ise. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse paragrahv 21 määratleb otseselt eesti keelest erineva teise õppekeele (antud juhul vene õppekeele) kinnitamise protseduuri. Mõningate koolide hoolekogud esitasid oma taotlused vene õppekeele kohta ning neid toetati Tallinnas ja Narvas. Kahjuks läks aga nii, et teistes linnades jäid vastavasisulised ettepanekud munitsipaaltasandil „toppama“. Tallinna aselinnapea haridus- ja kultuuriküsimustes Mihhail Kõlvart ja Narva linnavolikogu esimees Aleksandr Jefimov teatasid oma otsusest vaidlustada Tallinnas Halduskohtu ülalnnimetatud otsus.

Pöördudes tagasi jalgpalli juurde lisan, et võitluseks mängudes esineva mängijate-poolse simuleerimisega üritatakse leiutada ja välja pakkuda mitmesuguseid lahendusi nagu näiteks vaidlusi tekitavate mänguepisoodide videokordused. Siinkohal võib märkida, et pealtvaatajad suhtuvalt äärmiselt vastumeelselt olukordadesse, kui mängija kukub põhjuseta platsile pikali ning hakkab visklema teeseldud valukrampides. Sellepärast peakski selliseid olukordi lagedale toodama. Meie puhul peaks hakkama tundma huvi eestikeelsete õppeasutuste lõputunnistuste kättesaadavusest (näiteks mõningate Tartu Ülikooli ajaloolaste omade puhul). See on medali üks pool. Medali teine pool aga seisneb „mängus“ endas ning küsimuses, mida on vaja pidevalt tõstatada – „mille nimel me mängime?“. Eesti kui iseseisev riik on kõige rohkem kaitstud eestikeelse õppe kättesaadavuse osas ning seepärast pole viited Euroopa Inimõiguste Kohtu määrusele pehmelt öeldes alati asjakohased.

Lõpetuseks sooviksin tänada meie simulante, et nad sundisid meid hakata uurima Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, kuna need otsused  pigem osutavad meie kogukonnale abi. Üldiselt aga ma sooviksin öelda simulantidele: „Tõuske platsilt püsti, me mängime ühes meeskonnas!“  

Foobiad ei ole igavesed ja meie vene koolid ei kujuta endast mitte mingisugust ohtu.