Artiklid

Kuritegudest vabanemine


Andrei Lobov, MTÜ Vene Kool Eestis juhatuse esimees, 23.06.2012 (Originaal vene keeles)

Ainus vahend, et vabastada inimest kuritegudest – see on võtta temalt vabadus.“  E.Zamjatin, „Meie“.

Kui märtsi esimeses pooles oli täheldada ridamisi avaldusi luua Tallinnas vene õppekeelega eralütseume, siis märtsi lõpp ja aprilli algus olid rikkalikud  „Kremli käest“ põhjustatud  provokatsioonidest. Niisiis, mõned lähtepunktid selles loos said alguse Sulev Vedleri artiklist Eesti Ekspressis 22.märtsil pealkirja all – „Võitlus venekeelse hariduse eest algas Kremli rahaga“.  Kui aga rääkida lühidalt, siis see publikatsioon jättis kindla mulje väga suurest sarnasusest KaPo aastaraamatuga. Minu arvates, oli idee täiesti täpselt ära toodud avaldatud nimede osas. Seega Eesti Ekspress ja aastaraamat sisaldavad mitmete füüsiliste ja juriidiliste isikute nimesid, kelle vahelised seosed või nende seos „Eesti julgeolekule“ sündis esiteks tänu Sulev Vedleri meisterlikkusele või teiseks, tänu kaitsepolitsei töötajatele. Esimene nendest pälvis „ajakirjanduse“ kuninga tiitli.

Edasi, nädala pärast, peale Eesti Ekspressis loo avaldamist, järgnes ebaõnnestunud santaaži katse meie ühistu “Vene Kool Eestis“ juhatuse liikme suhtes, kus  kasutati fotomaterjale ja videojälgimist. Antud fakti osas pöörduti politseisse. Kui nüüd tõmmata paralleele, siis eelmisel nädalal võis juba lugeda Tallinna aselinnapea M.Kõlvarti kommentaare kaitsepolitsei võimekusest pildistada tänavalt spordisaalis kolmandal korrusel toimuvat. „Mitte midagi peale naeru ei saa esile kutsuda minu poolt riigivastast tegevust illustreeriv foto spordisaalis“.

Pressikonverentsil lubas Kaitsepolitseiameti peadirektor Raivo Aeg endale välja öelda järgmist: „Kõlvart võitleb väga aktiivselt selle seaduse, mis on Eesti Vabariigis kehtiv, vastu. Mida riigiametnikud ja kohaliku omavalitsuse ametnikud niigi peaksid täitma …“

„Heade tavade“ kohast selgitusi sellele, et millisest seadusest on juttu, hr. Aeg’i poolt ei järgnenud. Kuid siin võib tõmmata taas mingit paralleeli mõningate avalike ütluste põhjal, milles jäävad kõlama ja leiutatakse olematuid termineid. Näiteks, oli võimalus kuulda „Vene kooli üleminekust eestikeelsele õppekeelele“ olematust seadusest.

Asi on selles, et on olemas Põhikooli- ja Gümnaasiumiseadus, mis viitab selle seaduse §21 – mitte eestikeelse õppe korraldamise protseduuridele. Samuti EV Põhiseaduse artikkel 37 sätestab seda, et rahvusvähemuse koolis valib õppekeele antud kool. Sealjuures toetudes selle seaduse ja Põhiseaduse artiklitele kujuneb praegu kohtus välja võitlus õppekeele kehtestamise küsimuses. Koos olematute seaduste „luuletamisega“, sihilikult valede terminite kasutamisega või seadusega lubatud võimalustest vaikimine –  see on vastutegevuse element ja sisulistest kõnelustest möödahiilimine.

Jääb loota, et sellisele kõnelusele võib järk-järgult läheneda võimu kolmandat haru pidi – kohtu kaudu. Seni on kõik ülejäänud võimuharud k.a. neljas (eestikeelne massimeedia) äärmiselt harva lubanud endal ja teistel rääkida sisuliselt venekeelse õppekeelega haridusest.

Meie riigis on kujunenud paradoksaalne situatsioon. Kaitsepolitsei esindajate aga ka paljude juhtpoliitikute pressikonverentsil on kuulda avaldusi sellest, et venelased asuvad „vales informatsiooni alas“ ehk, et nad saavad põhilise informatsiooni Venemaalt. Kuid minu meelest, informatsioon Eesti elust, koos nende lühinägelike avaldustega „valest infoväljast“, jõuab vene lugejateni, raadiokuulajateni või televaatajateni sõltumata keelest, millises olid tehtud originaalsed väljaütlemised ühe või teise ühiskonnategelase poolt.

Tagasisuunas seda ei juhtu. Ma tean, mida ma räägin. Olles juba üle aasta ühenduse „Vene Kool Eestis“ liige on mul olnud kokkupuuteid eestikeelse massimeediaga vene koolide probleemide osas meie riigis. Paar korda on õnnestunud mitmekümne ürituse tulemusena läbi murda isoleerituse barjäärist, kuid põhiliselt on see meie ühiskonnas tõsine probleem – massimeedia lihtsalt ignoreerib ja jätab eesti lugejani viimata venekeelse elanikkonna ühiskondliku elu probleeme ja positsioone.

On juhtunud ka palju naeruväärset. Käesoleva aasta 12.märtsil avasin veebisaidi venetuum.info. See on unikaalne infolallikas, mis pakub vaadet Eestimaale mis on Teie omast tõenäoliselt erinev, ja selle lugemiseks piisab vaid eesti keele oskust. Praegu on võimalik sealt lugeda artikleid vene koolide, kodakondsuse, Eesti 20nda sajandi ajaloo, või isegi Venemaa presidendi valimiste problemaatikast, ja palju muud.

Saidi avamise kuupäevaks saadeti eesti keeles laiali vastav teadaanne kõikidele eestikeelsetele väljaannetele. Ja mitte ükski nendest ei avaldanud vastavat teadet oma väljaandes. Vaatamata ka mitmetele toimetustesse tehtud telefonikõnedele. Lõpuks, ilmus paari päeva möödudes informatsioon eesti keeles. See avaldati EV Välisministeeriumi saidi rubriigis  „Eesti välismeedias“.  Välisministeerium oli avaldanud selle teate tõlgituna vene keelest, mis oli ilmunud  Venemaa massimeedias. Venemaa massimeedia sai selle informatsiooni Eesti venekeelsetelt väljaannetelt.

Selle tulemusena on meil olukord, kus meie vene keelt kõnelevad elanikud saavad sellisel viisil ettekujutuse, mis toimub meie maal. Seejuures on Venemaa elanikel võimalus teada saada elust Eestis läbi Venemaa meedia. Seega  jääb eesti kogukond absoluutses enamuses isoleerituks teatud liiki informatsioonist. Eesti kogukonnale suunatakse valesid hoiakuid, nagu näiteks, et vene kogukonna võitlus, saada haridust emakeeles – on võitlus eesti keele vastu. Seda protsessi võimendatakse  mingisuguste hirmudega Kremli sekkumisega ja ajalooliste sündmustega, mis said alguse 1939 aastal.

Apriilis esines kaitsepolitsei büroo juht Martin Arpo, kes kritiseeris Venemaa poolt kasutatavat terminit „kaasmaalane“. Selliseid mõtteid avaldati ka pressikonverentsil – „Venemaa nimetab teatud osa teise riigi ühiskonnast kaasmaalasteks“.

Siin tahaks kaitsepolitseilt küsida, kuivõrd tal jätkub fantaasiat aastaraamatus: mida Te suudate pakkuda peale kritiseerimise? Eesti keele õppimist? Siiski, näiteks, eesti keele õppimist ja kui tulemusena Eesti seaduste lugemist, milliseid ei tõlgita vene keelde juba alates 2006 aastast, võimatu on jätta märkimata dissonantsi reaalsusega politsei peadirektori esinemises toodud näites.

Märtsikuu tõi meile samuti „integratsiooni“ uuringu, mille sisu on vene kogukonna jagamine klassideks lojaalsuse ja mittelojaalsuse skaalas. Seejuures kogukonda vaadeldakse, kui objekti, mis kuulub muutmisele. Siin saab taas näha seda, et eemaldutakse sisulisest dialoogist. „Lojaalsusele“ kleebitakse külge mõningased välised atribuudid, näiteks, õppimine eesti keeles. Mingisugusest  vabadusest või iseseisvusest vastuvõetud otsustes ei räägita. Kuid siis, millisest „lojaalsusest vabaduse puudumisel“  saab üldse juttu olla? Kellele ja miks on selline lojaalsus vajalik?  See on ju nonsenss.

Seni saab kaitsepolitsei aastaraamatu näol kogeda tegutsemise põhimõtet: „ainus vahend vabastada inimene kuriteo sooritamisest – on võtta temalt vabadus…“.

Kas keegi on vaba?